2. JÄTKUSUUTLIKKUS JA JÄTKUSUUTLIK ARENG

 Jätkusuutlikkusel on eesti keeles mitmeid sünonüüme ja mõisteid nagu jätkusuutlik ettevõtlus, jätkusuutlik ettevõte, jätkusuutlik areng, vastutustundlik ettevõtlus ja/või ettevõte, (ettevõtte) sotsiaalne vastutus, ettevõtte jätkusuutlikkus jne. Selguse huvides kasutatakse õpiobjekti raames mõistet jätkusuutlikkus. Enne, kui defineerime, mis on jätkusuutlikkus, vaatleme mõningaid mõisteid.

 Säästev areng on areng, mis rahuldab oleviku vajadused, ilma et see kahjustaks tulevaste põlvkondade võimet rahuldada oma vajadusi. Säästva arengu printsiibiks on see, et inim- ja majandustegevus peab arvestama planetaarsete ehk looduskeskkonna piiridega. Neid piire paneb proovile inimene.

Ettevõtte sotsiaalne vastutus on mõiste, mis iseloomustab majanduslike, sotsiaalsete ja keskkondlike mõjude arvestamist äritegevuses. Sotsiaalne vastutus on ettevõtte eesmärgipärane, järjepidev ja vabatahtlik, seaduse nõudmistest kaugemale ulatuv panus ühiskonna huvide täideviimiseks.

Sotsiaalne vastutus puudutab kõiki ärieetika valdkondi: oma töötajate, nende töö- ja elutingimuste eest hoolitsemine nii kodu- kui ka välismaal, vastutustundlikkus investeeringute tegemisel ja tootmise planeerimisel, kogukonna vajaduste arvesse võtmine ja koostöö, tahe säästa keskkonda ning edendada sotsiaalset õiglust ja heaolu. Laiemas tähenduses on sotsiaalne vastutus mis tahes eetiline piirang kasumi püüdlemisel; kitsamalt on see ettevõtte võetud kohustus edendada sotsiaalseid hüvesid, sõltumata kasumitaotlusest. (Eetikaveeb, 2022)

Jätkusuutlikkus on käesolevas õpiobjektis defineeritud kui eesmärgistatud tegevust, mis seab eesmärgiks leida tasakaal majanduskasvu, sotsiaalsfääri, looduskeskkonna ja muude eluvaldkondade vahel ning otsib võimalusi, mis tagaksid täisväärtusliku ühiskonnaelu jätkumise praegustele ja tulevastele põlvedele.

Lisaks jätkusuutlikkusele on mõistlik vaadata ka jätkusuutliku arengu kontseptsiooni. “Jätkusuutlik areng – rahuldab praeguse põlvkonna vajadusi, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade omi.” Põlvkondade sisene ja vaheline õiglus on jätkusuutliku arengu alustaladeks. (Brundtlandi raport, 1987) Brundtlandi raportis on jätkusuutlikku arengut määratletud alljärgnevalt: jätkusuutlik areng on arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve (seejuures huvide all on eelkõige mõistetud keskkonda, keskkondlikke ressursse).

Brundtlandi raport toob välja, et ilma esmavajaduste täitmist ei saa olla ühiskonnas säästvat arengut. Põlvkondadevahelise õigluse läbi on tulevastele põlvedele justkui loodud võimalus, et neid võetakse kuulda. Säästva arengu põhimõtete rakendamine ja nende järgi elamine on aja jooksul välja kujunenud eetiline otsus. Lihtsaim on saavutada nõrgalt jätkusuutlikku arengut – mille puhul inimtekkeline ja looduslik kapital on konstantsed. Nõrgalt jätkusuutliku arengu võtmeks on efektiivsus ja järjepidevus läbi tehnoloogia, kasvu ja turgude. Selle strateegia puudusteks aga on tehnilised piirangud ja loodusseadused.

 Tugeva säästva arengu mudel tugineb looduslikult kapitalile – kasutada saab ainult selliseid looduslikke materjale ja teenuseid, mis pidevalt juurde tekivad. Neid võib kasutada aeglasemalt kui on nende taastumiskiirus. Selline lähenemine tähendaks aga loobumist tarbimise ja tootmise kasvust. Tugeva säästva arengu jaoks peavad muutused tuginema piisavuse ja efektiivsuse põhimõtetel – lähtudes nii üksikisiku kui ka poliitilisel tasemel küsimusest – kui palju on piisavalt (nt ressursse)? Reaalsuses on ebatõenäoline igasugusest kasvust loobumine, kui ka (ühe pakutud) drastilise lahendusena – rikkuse ülemaailmne võrdselt jaotamine. Kahe strateegia vahel on kvaasijätkusuutlikkus, mis tugineb ettevaatlikkuse printsiibile ja seab Maa süsteemidele kriitilised piirid, mille raames selle strateegia puhul mõeldakse. Kvaasijätkusuutlikkuse toimimiseks võib kombineeritult lähtuda kõigi kolme strateegia põhimõtetest, kuid jääb ebamääraseks tehnoloogiline teostatavus ja sotsiaalpoliitiline pool.

Michel Jacobsi (1995) järgi on jätkusuutliku arendamise põhimõtted järgmised:

• majanduse ja keskkonna ühendamine: majanduslikud otsused peavad olema seostatud nende (otsese ja kaudse) mõjuga keskkonnale; 
• põlvkondadevaheline kohustus: praegused majandus- ja keskkonnapoliitilised otsused ning sellealane praktiline tegevus peavad arvestama nende mõju tulevastele põlvkondadele (peavad arvestama pikaajalisi ökoloogilisi efekte); 
• sotsiaalne õiglus: kõikidel inimestel on võrdne õigus puhtale keskkonnale; 
• keskkonna kaitsmine: loodusressursside säilitamine ja keskkonna kaitsmine; 
• elukvaliteet: inimese elukvaliteet ei saa olla määratud kitsalt majanduslike näitajatega; 
• osalemine: institutsioonid peavad olema restruktureeritud nii, et kõige enam erinevamad seisukohad oleksid kuuldavad poliitiliste otsuste tegemisel. (viidatud läbi Tafel ja Terk, 2005).
• 2015. aastal töötati välja jätkusuutliku arengu eesmärgid (ingl. keeles Sustainable Development Goals). Need on loodud 15 aastaks (2015 – 2030), tuues välja 18 erinevat kategooriat (vt. joonis 3).

Ülemaailmse säästva arengu tegevuskava peamine eesmärk on kaotada kõikjal vaesus ning tagada väärikus ja hea elukvaliteet kõigile, arvestades samas looduskeskkonna võimekusega. Tegevuskava eesmärgid keskenduvad olukorra parandamisele nii majandus-, sotsiaal- kui ka keskkonnavaldkonnas. Eesmärgid kehtivad kõikidele riikidele ning nende elluviimiseks on vaja panust nii valitsustelt kui ka valitsusväliselt sektorilt.

Eestis viiakse ellu ülemaailmseid säästva arengu eesmärke pikaajalise strateegia “Eesti 2035” alusel koostatud valdkonna arengukavades ja programmides. Eesti säästva arengu näitajate seisu saab vaadata Statistikaameti Tõetamme lehelt. (Riigikantselei, 2022)

Allikas:Riigikantselei,2022. 

https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/styles/media_full/public/2022-02/SDG%20KOOS.png?itok=ZeHo4dea