EETIKA JA EETILISUS

1.1. Eetika alused

Eetika on filosoofia haru, mis õpetab tegema valikuid õige-vale, hea-halva vahel.

 Eetika aluseks on väärtused ja väärtushinnangud. Väärtuste näiteks on elu, armastussuhted, vabadus, privaatsus, õnn, usaldus, loominguline tegevus, ausus, tervis, majanduslik turvatunne. Väärtused on need, mida inimesed ihaldavad ning mis teevad elu elamisväärseks (Pojman 2005).

Tabel 1. Eetilise hinnangu sfäärid

Allikas: Pojman, 2005

Järgnevalt vaatleme sfääride ja nende hinnangute käsitlusi lähemalt.

 TEGU

Õige tegu on tegu, mida on lubatav teha. Õige tegu jaguneb omakorda kaheks:

• Vabatahtlik tegu ehk tegu, mille tegemine ei ole kohustuslik ega väär. Sellist tegu ei ole te kohustatud tegema ja samuti pole te kohustatud sellist tegu ka mitte tegema.

Näitena saab siinkohal tuua muusika-, eriala- või kirjastiilivalikut, millele tavaliselt ei omistata moraalset tähendust.

• Kohustuslik tegu on tegu, mille tegemist moraal teilt nõuab; seda tegu ei saa tegemata jätta.

Kohustusliku teo näitena saab tuua tõe rääkimist või lubaduste pidamist.

Vale või väär tegu on tegu, mille tegemisest on teil kohustus hoiduda, või millest hoidumine on teie kohustus. See on tegu, mida te ei peaks tegema; tegu, mida pole lubatav teha.

Väära teo näitena saab tuua valetamist. (Pojman 2005)

 TAGAJÄRJED

Eelnevas alapeatükis käsitlesime valetamist kui väärat teguviisi. Vaatleme aga järgnevat olukorda:

Sa varjad oma kodus süütut naist nimega Laura. Laura on põgenenud gangsterite eest. Gangster Gus koputab su uksele ja küsib, kas Laura on sinu juures.

Mida peaksite siinkohal tegema? Kas rääkima tõtt või valetama?

Need, kes ütlevad, et moraal on seotud tegude tagajärgedega, leiavad, et valetamine on antud juhul õige tegu.

Need, kes ütlevad, et moraal on sõltumatu tagajärgedest, kui on olemas selge ja absoluutne tegutsemisreegel, leiaksid, et vaikimine või tõe rääkimine on õige.

Seega teleoloogilise eetika teooriad keskenduvad moraalse õiguse ja vääruse määramisel peamiselt tagajärgedele. Kõige kuulsam neist teooriatest on ulitarism, mis nõuab, et teeksime seda, millel kõige tõenäolisemalt on kõige paremad tagajärjed: tee see tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne kõige suuremale hulgale (Pojman, 2005).

 ISELOOM

Aristotelese areetiline eetika rõhutab iseloomu või voorust. Aristotelese järgi on äärmisel oluline arendada vooruslikku iseloomu, sest siis ja ainult siis, kui inimesed on head, saab tagada harjumuspärast õiget käitumist. Kuigi tegutsemist suunavate reeglite olemasolu võib olla abiks, on eluliselt tähtis, et iseloomul oleks jõudu head teha. (Pojman, 2005)

Deontoloogiline eetika annab hinnangu vastavalt iseloomule. Deontoloogiline eetika väidab, et tegevustel on oma sisemine väärtus: ühed neist on oma olemuselt head (tõerääkimine, lubaduste pidamine, teiste õiguste austamine jne), teised aga halvad (valetamine, varastamine, vägivald jne), ükskõik kui palju head või halba nad tulemusena põhjustavad. (Meel, 2003)

 MOTIIV

Motiivi puhul on mingi teo ammendavaks hindamiseks vaja arvesse võtta toimija kavatsusi. Kaks tegu võivad olla sarnased, kuid ühte võidakse pidada moraalselt laiduväärseks, teist aga vabandatavaks. Vaatleme järgnevat olukorda:

John tõukab Joani kaljuservalt alla, mistõttu murrab viimane jalaluu.

Situatsioonis A on John vihane ja kavatseb Joanile haiget teha;

Situatsioonis B näeb John Joani poole nuga lendamas ja kavatseb päästa Joani elu.

Teisest küljest võivad kahel teol olla vastupidised tagajärjed, kuid kavatsuse alusel võidakse mõlamaid hinnata ühevõrra heaks. Seega arvestab mistahes teo täielik moraalne kirjeldus motiivi kui olulise faktoriga.