HARJUTUS

Loe läbi allolev jutt. Lugedes otsi vastuseid järgmistele küsimustele:

A. Milliseid eneseusu allikaid on loos kirjeldatud?

a. Millised olid tegelaste varasemad võimestavad kogemused avameres ujumisel?

b. Keda kasutasid tegelased rollimudelina?

c. Kas märkad sõnalise veenmise kasutamist eneseusu suurendamiseks?

d. Milliseid eneseusku mõjutavaid kehalise/psühholoogilise seisundi kirjeldusi on leida?

e. Kuivõrd oli tegelastel võimalik kasutada peegeldatud usku?

B. Mida õpetab see lugu

a. eesmärkide,

b. motivatsiooni,

c. huumori,

d. hindamise, tunnustuse ja tagasiside kohta?

C. Mida oleks saanud selle projekti juures paremini või teisiti teha ning miks? Täiendavaid ideid leiad järgmistelt lehekülgedelt.

D. Kuidas selles loos esitatud näiteid kasutada enda elus ja oma töös?

Leandrose kiiluvees: ujudes Euroopast Aasiasse

Hõikudes, palvetades ning vandudes hüppasime me koidikul paadist Dardanellide vette ning hakkasime Euroopast Aasiasse ujuma.

Kõik oli alguse saanud Londonis musttuhandenda Bulgaaria punase veini pudeli taga. Rääkisin, et olin juba ammu tahtnud ujuda üle Hellespontose väina – kitsa kanali Marmara mere ja Egeuse mere vahel. Hellespontos oli hulk aega tagasi kuum müütiline paik. Aasia poolel elanud Leandros armus oma õnnetuseks Herosse, kes elas Euroopas. Tõelise armastuse rada ei olnud sugugi sile. Geograafia ei olnud nende poolt. Hellespontose keskel on üks vastik kiire hoovus, mis pidavat laevu neelama – isegi usk ei aidanud siin. Hero oli Afrodite printsess ja määratud igavesse tsölibaati. Seega pidid nende kohtumised leidma aset salaja ning öösiti. Nii nagu enamikus antiiksetes ja kaasaegsetes suhetses, oli ikka mees see, kes rändama pidi. Hero hoidis kaldal laternat ning Leandros ujus igal öösel selle järgi tema juurde. Nad armatsesid kogu öö ning siis ujus Leandros tagasi. Ühel ööl puhus tuul aga laterna ära ja vool kandis mehe Egeuse merele, kust ta iial tagasi ei pöördunud. Murtud südamega Herol jätkus sündsustunnet end Hellespontosesse heita ja nii sündiski legend.

Arvati, et Hellespontoses saavad ujuda vaid jumalad. Ent peale ühte ebaõnnestunud katset sai sellega hakkama Byron ning nüüdseks on seda korduvalt tehtud.

Me peame seda tegema, ütlesin ma Stevele ja Davidile (paksud, kahvatud, üle-kolmekümnesed hädavaresed, nagu ma isegi). Kui Byroni sugune kompjalast süfiliitik sellega hakkama sai, siis saame ka meie. Bulgaaria punane vein kõneles enda eest, andis oma nõusoleku ja enne, kui jõudis selle tagasi võtta, olin veksli välja käinud ning kohustanud meid ujuma.

Paberitöö oli košmaarne. Euroopa rannik Abydose lähistel asub militaartsoonis ja on kuulu järgi mineeritud. Hellespontos ise kujutab endast merelaevastiku veeteed, mida mööda voorib tohutu liiklus Vahemere, Istanbuli ning Musta mere vahel. Türgi võimudele ei meeldi mõte konteinerlaevade propelleritesse sattuvatest inglaste laipadest ja nad nõuavad hulgaliselt lube. Selle kõigega tegeleb mees nimega Huseyin, kellele pikad valged kräsus juuksed annavad talle meriroosi välimuse. Tema on korraldanud enamuse viimaste aastate edukatest katsetest Hellespontoses.

Me siis treenisime natuke. Vedasime end avalikesse basseinidesse ning kahlasime edasi-tagasi. Me ei paistnud küll muutuvat kiiremaks ega väsinud vähem, kuid paistsime muutuvat veidi kõhnemaks. Motiveerida oli ennast raske, kuna paralleele avalike basseinide kuuma inimsupi ja suure laevatee vahele tõmmata tundus kohatu. Kuid aeg tiksus edasi, me läksime ikka veel pisut hämmeldunult lennukile ja leidsime ennast miskipärast Cannakalest.

Saime Huseyiniga kokku. Ta näitas kätte meie marsruudi (üks miil otse hoovuse suunas ja siis meeldiv ujumine kaldale), sundis meid moussakat ja vitamiinitablette sööma, andis baarmanile korralduse õlut enam mitte serveerida ja tellis meile hommikuks äratuse, et ei oleks mingeid vabandusi.

Koos koiduga ilmutas end meie idiootsus. Oli külm, edasi-tagasi kurseerisid mõned hiiglaslikud tankerid ning kanali keskel paiskas hoovus üles laineid kui valgeid hobuseid, kes nägid välja nagu Grand Nationali[1] võitjad. Huseyin oli meie üritusest rääkinud ka ajakirjanikele. Meile järgnes kamp fotograafe, et ebaõnnestumine ei jääks saladuseks.

Päikesetõusul riietusime lahti. Paadis olnud poisid hõõrusid meid rattaõliga sisse ja valju kisaga heitsime end sügavusse. Minust rullus üle veealune voog ning edasi hakkas juba hoovus mind raevukalt pööritama.

Niipea, kui merele jõudsin, olin iseendaga üksi. Jah, kusagil selja taga mürises saatepaadi mootor, kuskil kaugel ees kahlas Steve kuulsuse suunas ning kuskil teisel pool puristas ja neelas David vett, ent mina olin enda tillukeses maailmas, mida piirasid lained ja ujumisprillid, ähmaselt teadlik sellest, kuidas rohekas vesi minust möödus. See oli üksildane ja segadust täis tegevus. Kui kaela välja sirutasin, võisin kohati näha Aasia künkaid, kuid mingit liikumist ei olnud näha. Paadist hõiguti aeg-ajalt nõuandeid ja julgustavaid sõnu, näiteks “Heitveelaik otse ees: hoia suu kinni” ja “See on koht, kus ukrainlasel hakkas kõrvadest verd jooksma.”

Steve oli sihikindlalt rinnuli krooli ujudes minema pühkinud nii, nagu ta oli teinud varem vaid korra elus, mil püüdis endale baari pääsemiseks küünarnukkidega teed rajada. Mina olin mõelnud, et lained ei lase nagunii korralikult krooli ujuda ja harjutanud peamiselt konna. See oli rumal viga. Rinnuliujumises on üks faas, kus edasiliikumist on vähe. Kui sa ujud hoovusesse, siis kaotad poole läbitud vahemaast. Mul kulus selle taipamiseks ja kroolile üleminekuks 50 minutit, mille jooksul Steve oli juba peaaegu enda Hero käte vahel.

Head ujujad ütlevad, et kõige tähtsam on rütm. Rütm on keeruline, kui sinu ümber pulbitseval merel pole sellest õrna aimugi. Sa tundud paigal püsivat. Tundsin hoovust kündes rinna vastas kerget survet, ent mul ei olnud ühtegi nähtavat fikseeritud punkti, millega võrreldes oma edasiminekut saanuksin hinnata. Ebaõnnestumine ei olnud siiski mõeldav. Liiga paljud inimesed teadsid sellest julgustükist. Kui ma ei jõua Sestosesse, ei või ma kunagi koju tagasi pöörduda. Nii ma jätkasin metronoomiliselt tõmbeid ning siis äkki hoovus vaibus.

Hüüe paadist lubas mul end lõdvemaks lasta. Seda korraldust olin ma oodanud. See tähendas, et Hellespontose selgroog oli murtud. Hakkasin taipama, et ei olnud tarvis enam palju varusid kokku hoida.

Edasi läks kõik kiiresti. Põhjas tabas jalg mererohu tuusti ning hämarusest ilmus välja kivi. Üles vaadates võisin näha astelhernestega kaetud Aasia küngastel Sestose kindluse fassaadi. Tuhande miili kauguselt kostis ajakirjanike rõkatusi, kes Steve’ kaldale tõmbasid ja küsisid, miks põrgu päralt ta seda oli teinud. Ja siis järsku olime meiegi seal, komberdades veest välja rätikute vahele. Trobikond teleoperaatoreid palus meilt kommentaari. Pingutusest oimetu David andis neile piinlikult põhjaliku seletuse Leandrose sugutungist, mis vaevaliselt türgi keelde tõlgituna kõlas alguses nagu lalin ja lõpus nagu roppus. Me sõime pähkleid ja pööritasime end Türgi televisiooni tippeetriaja saate jaoks, jõime brändit suure kange mehe Leandrose mäletuseks, kes oli seda teinud armastuse, mitte kuulsuse pärast.

Kreeka jumaluse karjäär tundub täiesti kättesaadavana. See on klassikaline ujumine, mitte kuigi keeruline. David ja mina, kes me mõlemad kasutasime rohkem kui kaks miili haletsusväärselt ebaefektiivset konnaujumist, saime sellega hakkama umbes 80 minutiga. Steve, kes on täiesti tavaline kümne-pindi-ja-kolme-chipsipaki-mees, veeres randa vähem kui tunniga. Kuulujutud vasarhaidest, hiidkalmaaridest ja suurtest meduusiparvedest ei pidanud paika. Kuulujutud kõhulahtisusest ja oksendamisest vastavad siiski täielikult tõele. Need Euroopa ja Aasia vahelise sügava väina asukad on tõesti mütoloogilised tegelased. Kuid see on üks teine lugu. Olympose parimate asjatundjate sõnade kohaselt oleme me ametlikult jumalad.

Allikas: https://www.charlesfoster.co.uk/?p=1 (vaadatud 05.12.2021). Tõlkinud ja kohandanud Aave Hannus