8. ENESEUSU TÕSTMISE STRATEEGIA #1

Eneseväärtustamine ja oma tugevustele keskendumine: Millesse saab uskuda?

Paljud tegevusvaldkonnad, mis meile tähtsad on ja millele ma oleme palju aega ning energiat pühendanud, saavad osaks meie identiteedist. See tähendab, et hakkame enda rolli näiteks kunstnikuna, teadlasena, muusikuna, sportlasena või insenerina pidama enda “mina” osaks. Kui näiteks noor muusik või sportlane on maast madalast väga suure osa ajast pühendanud harjutamisele ja konkursideks-võistlusteks valmistumisele ning saanud positiivset tagasisidet oma sooritusele, siis mõtleb ta endast kui muusikust või sportlasest. Ehkki teadlaseks kujunemise protsess algab reeglina hiljem kui muusikuks kujunemine, on ka see aastatepikkuse sihikindla töö ja isiklike ohverduste tee, mis kujundab ettekujutuse “mina olen teadlane”. Iseenesest on selline professionaalse identiteedi olemasolu tohutu motivaator – me oleme valmis palju tegema ja paljust loobuma, et enda identiteeti realiseerida ning oma pädevusi endale ja teistele tõestada. Teisalt aga toob tugev professionaalne identiteet kaasa riske, spordis näiteks vaimse tervise halvenemise siis, kui vigastus takistab sportlase rolli täitmist (Edison, Christino, & Rizzone, 2021).

Üks aspekt, mis tugeva professionaalse identiteediga kaasneb, on enda väärtuse sidumine professionaalsete saavutustega. Sportlasele võib hakata tunduma, et ta ongi ainult nii väärtuslik inimene, kui palju tal on medaleid kapis ja karikaid kapi otsas. Või teadlasele tundub, et tema väärtus on võrdelises seoses viimase viie aasta teaduspublikatsioonide hulga ja kvaliteediga. Ühemõõtmelise enesekäsitluse kujunemise tagajärg on aga see, et hakkame ebaõnnestumisi väga isiklikult võtma ja see mõjub eneseusule laastavalt. Sageli juhtub, et tugeva professionaalse identiteediga inimene näeb iga üksikut viga tõendina viletsa võimekuse ja ebaadekvaatsuse kohta. Näiteks tennisist võib mängus lihtvea tegemise järel mõelda, et ta ei oska üldse tennist mängida või pianist tuhmilt kõlanud pala esitamise peale mõelda, et ta on täiesti mõttetu käpard.

Väljapääs professionaalse identiteediga kaasneva ebaõnnestumise hirmu lõksust seisneb professionaalsete tulemuste asemel enda isiku väärtusele keskendumises ja vigade ning arenguvajaduste kõrval oma tugevuste teadvustamises. Seega, mõtle järele, kes sa oled veel peale selle, kelle rolli sa oma tööelus etendad? Mida sa oskad inimesena? Võibolla oled hea ja usaldusväärne sõber? Võibolla oled hea ema või isa, õde või vend? Võibolla on sinu tugevuseks töökus? Rahulikkus? Julgus? Pühendumise võime? Heade suhete hoidmise oskus? Oskus raskes olukorras huumoriga endal ja teistel pinge maha võtta? Millised on sinu tugevused igapäevaelus väljaspool seda valdkonda, milles sa ennast professionaalina väärtustad?

Kuigi selline lähenemine võib paljudele kõrge saavutusvajadusega inimestele tunduda saavutusvajadusele vastuolu töötamisena, siis tasuks järele mõelda. Kui professionaalse arengu jooksul oleme enamasti kogenud päevast-päeva, kuidas õpetajad, juhendajad, treenerid ja lõpuks ka vanemad juhivad tähelepanu vigadele, vigadele ja vigadele, siis õpime me ka ise vigadele keskenduma. Ebaõnnestumise hirmust pääsemiseks on aga võimalik õppida ennast väärtustama sõltumata professionaalsetest vigadest ja puudustest. Õppides enda inimlikku väärtust nägema väljaspool erialaseid saavutusi, väheneb ebaõnnestumise hirm ja see omakorda tegelikult kipub üldjuhul kaasa tooma hoopis professionaalse soorituse paranemise. Kui sa ei lähe igat tennisematši mängima mõttega, et kaotus teeb sinust enda ja teiste silmis luuseri või ei astu lavale mõttega, et žürii hinnang võib su mitme aasta töö tühistada või ei istu tööintervjuu laua taha mõttega, et kui sa seda tööd ei saa, oled läbikukkunud, siis on sul kerge keskendud oskuste, teadmiste ja võimete julgele realiseerimisele, selle asemel, et muretseda ebaõnnestumise võimalike tagajärgede pärast. Oma väärtuste, tugevate külgede ja heade omaduste teadlik sõnastamine on nende meenutamine sooritusolukordades on üks keskne meetod oma mõtete juhtimises eneseusu säilitamisel ja tõstmisel.

Seega, mõtle järele, kes sa oled:

• Mis on sinus väärtuslikku lisaks omandatud oskustele?

• Mis on need üldinimlikud omadused, millele võid oma eneseusu igas olukorras toetada?

• Mis on need omadused, mida sõbrad sinus väärtustavad?

Viimaks, üks tugev ja sageli esmalt ehmatav küsimus, mida enda käest küsida – mis võiks olla minu hauakivile kirjutatud? Siin puhkab perfektne trompetist? Siin puhkab geniaalne insener? Siin puhkab laitmatu raamatupidaja? Siin puhkab võitmatu maletaja? Või hoopis – siin puhkab hea isa? Siin puhkab suurepärane sõber ja kaaslane? Sellele küsimusele vastuse sõnastamine võib aidata oma erinevate rollide proportsioonid tasakaalustada ja ebaõnnestumise hirmust mööda, eneseusu poole manööverdada. Pane oma väärtused, tugevad küljed ja head omadused kirja ning hoia nimekiri käepärast, et neid endale meenutada niipea, kui ebaõnnestumise hirm pead tõstab. Uskuda saab enda tugevustesse ja pingutusse, vt kast xx.