7. MILLISED ON EBAKINDLUSE TAGAJÄRJED?

Eneseusu alased uuringud aitavad mõista, kuidas enesekindel tunne aitab meil enda eesmärkide suunas tegutseda. Teisalt, ebakindel tunne pärsib eesmärgile suunatud tegutsemist. Tugev eneseusk julgustab inimesi uusi või keerulisi ülesandeid proovima, madal eneseusk võtab proovimise isu ära. Ebakindlad inimesed võivad koguni hakata iseendale kaikaid kodaratesse loopima – seda nimetatakse enesenurjamiseks (self-handicapping). Enesenurjamine on enda kaitsemehhanism selleks, et tajuda ennast pädeva ja osavana (Berglas & Jones, 1978). Enesenurjamine seisneb olukordade loomises, mis võimaldavad omistada oma ebaõnnestumise mingile välisele põhjusele, näiteks ebaõnnele või segavatele asjaoludele, samas õnnestumise saaks omistada enda erakordsele võimekusele. See tähendab, ennastnurjav inimene teeb midagi, mis võimaldab kehva soorituse põhjuse või vabanduse leida välistest asjaoludest ega pea ebaõnnestumise põhjuseid otsima enda väheses võimekuses või ebapiisavad pingutuses. Kui muusikakooli õpilane enne eriala eksamit pilli ei harjuta ja pühendab ennast muudele tegevustele, siis eksami ebaõnnestumisel saab ta selle põhjuseks pidada neid tegevusi, mis takistasid tal optimaalselt valmistuda. Sisuliselt tähendab enesenurjamine seda, et inimene loob olukorra, kus võimekuse ja soorituse seos muutub häguseks ja soorituse ebaõnnestumise põhjuseks ei pea enam lugema enda vähest võimekust. Veelgi enam, kui enesenurjajal sooritus siiski hästi õnnestub, on tal põhjust enda üle eriti uhke olla – vaatamata sellele, et ei harjutanud, läks ikkagi hästi, järelikult viitab see võimekusele.

Neid enesenurjamise juhtumeid, kus midagi otseselt tehakse või tegemata jäetakse, mis lubab ebaõnnestunud soorituse põhjused välistele tegurtele omistada, nimetatakse käitumuslikuks enesenurjamiseks. Tegemist on sõna otseses mõttes enda saboteerimisega. Kui inimene peab olulisel ülesandel edu saavutamise tõenäosust suhteliselt madalaks, kuna usutab, et mingi takistav asjaolu segab head sooritust tegemast, siis ta kavatseb sellistel puhkudel reeglina vähem pingutada võrreldes olukorraga, kus edu saavutamise tõenäosus oleks kõrgem (Pyszczynski & Greenberg, 1986). Mõnikord aga kasutatakse ka väidetud enesenurjamist, mis seisneb selles, et ebaõnnestumist põhjendatakse mingu ebasoodsa seisundiga – väsimuse, tüliga mõne lähedase inimesega, sellega et “ei olnud minu päev”, kehva unega, ärevusega vms põhjusega (Urdan & Midgley, 2001). Enesenurjamine põhjuseks on soov oma enesehinnangut ja eneseusku säilitada, ent samas on enesenurjamisel näiteks akadeemilisele sooritusele selgelt negatiivne mõju (Schwinger, Wirthwein, Lemmer, & Steinmayr, 2014). Coudevylle kolleegidega (2008) leidis korvpallureid uurides, et käitumuslik enesenurjamine oli seotud madalama eneseusuga. On võimalik, et paradoksaalsel moel enesenurjamine hoopis langetab eneseusku. Täpsemalt, kui enesenurjamise tagajärjeks on väiksem pingutus ja sellest tulenevalt kehvem sooritus, siis, nagu eelpool öeldud, kuna eneseusk sõltub kõige tugevamini varasematest õnnestumistest või ebaõnnestumistest, kehva soorituse tulemusel eneseusk ikkagi langeb.

 Enesereflektsiooni ülesanne

Tuleta meelde, milliste ebaõnnestumiste ees oled hirmu tundnud.

• Millest oled ebaõnnestumise hirmus loobunud?
• Kui ebaõnnestumise ohtu ei oleks, kas prooviksid nüüd uuesti?
• Milliseid ebaõnnestumise tagajärgi oled kõige sagedamini kartnud ja mida saad teha selleks, et sa tulevikus ebaõnnestumise hirmust midagi tegemata ei jätaks?