3. Kust tuleb eneseusk?
3. KUST TULEB ENESEUSK?
Eneseusu teooria (Bandura, 1977; 1982; 1997) kohaselt on eneseusul neli allikat ja iga allika puhul on avastatud mitmeid nüansse, mis omakorda mõjutavad seda, kui tugeva ja stabiilsena eneseusk avaldub. Järgnevalt nendest lähemalt.
A. Võimestavad meisterlikkuse kogemused. Vankumatu eneseusk ehitatakse järjekindlale raskuste ja takistuste ületamise kogemustele, näiteks tasakaaluliinil kõndimise või matemaatika õppimisel. Kuna kogemused pakuvad kõige otsesemat infot selle kohta, kui edukalt me millegagi hakkama oleme saanud, siis avaldavad kogemused ka kõige tugevamat mõju meie eneseusule. Seetõttu aitavad edukogemused meil väga hästi eneseusku kasvatada. Näiteks, kui sul on varasemast kogemusi, et saad kooris laulmisega hästi hakkama, tõstab see koorilaulu alast eneseusku. Teisalt, ebaõnnestumised õõnestavad eneseusku, eriti siis, kui koged ebaõnnestumist mingis valdkonnas enne, kui jõuad selles valdkonnas endale tugeva eneseusu kujundada. Näiteks, kui õpingute ajal statistikaga kokku puutudes jääd korduvalt jänni, on lihtne kaotada usk, et võiksid statistika meetodite kasutamisega tulevikus hakkama saada.
Meisterlikkuse kogemuste mõju sõltub varasematest uskumustest enda kohta. Näiteks, kui varasemate kogemuste tulemusena madalama eneseusuga inimene kogeb edu, siis ei kipu ta eduelamuste põhjuseks pidama mitte oma võimekust, vaid pigem suurt pingutust ja nähtud vaeva. Samas juba enesekindlam inimene kipub eduelamuste põhjuseks pidama ennekõike oma võimeid. Kui meil aga on õnnestunud korduvate eduelamuste tagajärjel kujundada tugev eneseusk mingis tegevusvaldkonnas, ei avalda juhuslikud ebaõnnestumised sellele tõenäoliselt suurt mõju.
Eneseusu ehitamisel mängib rolli ka see, kui keeruline vastav ülesanne sulle tundub. See tähendab, et mõnikord võib edu kogemine eneseusku hoopis vähendada. Kui me mingi ülesande lahendamise käigus märkame kas ülesande enda mingeid hirmutavaid tahke või iseenda toimetulekuoskuste piire, siis võib eneseusk väheneda isegi ülesande eduka lõpetamise puhul. Näiteks, kui tasakaaluliinil kõndimine isegi suure vaevaga õnnestub, siis ei pruugi see tekitada usku, et järgmisel korral võiks see uuesti õnnestuda. Seega, raskena tunduvad ülesanded ei pruugigi meid alati julgustada. Veelgi enam, kui keegi on mingis valdkonnas selgelt madala eneseusuga, ei pruugi ta eduelamusi tõsiselt võtta – ta võib edukogemused oma mõttes ära tühistada ja ikkagi oma madala eneseusu külge klammerduda.
Meisterlikkuse kogemuste mõju sõltub veel rakendatud pingutusest. Kui edu saavutatakse suure pingutuse läbi, võib kergesti juhtuda, et eneseusk väheneb, kuna inimene ei pruugi uskuda, et tal võiks tulevikus sama suure pingutuse tegemine õnnestuda. Enamgi veel, kui ülesande sooritamise tingimused on head ja me ka siis ebaõnnestume tugeva pingutuse foonil, siis kipume sellest järeldama, et ju on meie võimed viletsad ja eneseusk väheneb.
Viimaks mängib rolli ka see, millisena sa ennast ülesande sooritamise käigus tajud. Sama ülesande sooritamisel ilmnevad erinevatel kordadel ikka suuremad või väiksemad kõikumised – mõnikord tuleb sama asi paremini välja, teinekord kehvemini. Kui kehvematele kogemustele palju tähelepanu pöörata, siis takistab see eneseusu tugevdamist vastavas valdkonnas. Sama kehtib ka välise abi kasutamise kohta – kui pöörata palju tähelepanu sellele, et saime hästi hakkama välise abi toel, siis see eneseusule hästi ei mõju. Näiteks, kui treener juhendab sportlast kõrvalt edasi ka siis, kui sportlane on liigutuse või mänguelemendi juba korralikult selgeks saanud, hakkab treeneri juhendamine sportlase eneseusku vähendama – talle tundub, et ta saab hakkama ainult tänu lakkamatule juhendamisele. Kui aga ülesande sooritamise käigus keskenduda nendele enda sammudele, mis võimaldavad edu kogeda ja jätta tähelepanust kõrvale väikesed juhuslikud vead ning kasutatud väline abi, on võimalik samm-sammult kujundada tugevat eneseusku.
B. Asendavad kogemused. Paljudel juhtudel ammutame eneseusku enda kogemuste asemel hoopis teiste inimeste meisterlikkuse kogemuste nägemisest. Asendavaks kogemuseks nimetataksegi teise inimese vaatlemisel saadavat kogemust, mis võimaldab vaadeldavaga samastuda ja teha seeläbi järeldusi selle kohta, kui tõenäoliselt võiks vaatlejal sama ülesanne õnnestuda. Näiteks, kui näed töökaaslast, keda pead umbes sama võimekaks kui iseennast, mingi uue tööülesandega edukalt hakkama saamas, siis see tõstab eneseusku, et ka sina saaksid sama ülesandega edukalt hakkama. Töökaaslane on sellisel juhul sulle rollimudel, ja eneseusku tõstab tema vaatlemine siis, kui ta tundub sulle nii sarnane, et sul on võimalik ennast temaga samastada. Täpsemalt, kellegi kogemuste vaatlemisest on eneseusu seisukohalt kõige enam kasu siis, kui rollimudel tundub vaatlejale tema endaga tajutavalt sarnaste võimetega või pisut võimekam olema. Vaatlemise põhjal eneseusku kasvatamist nimetatakse rollimudeldamiseks, mõnikord nimetatakse seda ka lühemalt mudeldamiseks. Ent mudeldamine toimub ka teisipidi – kui näed endale sarnast inimest milleski ebaõnnestumas, võib see langetada sinu eneseusku sama ülesande sooritamisel.
Asendavad kogemused on eriti väärtuslikud siis, kui isiklik meisterlikkuse kogemus puudub või mingil muul põhjusel puudub kindlus oma võimetes. Samuti võib asendaval kogemusel olla väga tugev täiendav mõju isikliku kogemuse mõjule. Nii võime lisaks isiklikule kogemusele saada eneseusule veelgi tuge sellest, kui näeme teisi omasuguseid sama ülesande sooritamisel samuti edu kogemas – nende kahe kogemuse koostoimes võib eneseusk palju kindlust juurde saada. Rollimudeli edukogemuste vaatlemine suurendab vaatleja jaoks vastavate olukordade ennustatavust ning võimaldab seeläbi suurendada nii valmisolekut olukordadega toimetulekuks kui kontrollitunnet selle üle, et nende olukordadega on võimalik toime tulla.
Asendav kogemus ei pea piirduma ainult füüsilise tegevuse vaatlusega. Rollimudel, näiteks toosama töökaaslane, kellest eelpool juttu oli, saab mudeldada ka oma tunnetusprotsesse – kirjeldada, kuidas ta uue tööülesande lahendamisel mõtleb, millele keskendub ja mille alusel otsuseid vastu võtab.
Asendava kogemuse erijuht on oma võimete enesemudeldamine. Spordis näiteks kasutatakse hästi õnnestunud soorituste videokorduste vaatamist. Mõnikord teevad sportlased endale lausa nn eduvideoid, millest on kõhklused, vead ja välised abivahendid välja lõigatud, nii et vaatamiseks jääb ainult kindlust kasvatada aitav eduka soorituse tervik.
Eneseusu tõstmise seisukohalt oluline see, et rollimudeli vaatlemisel oleks võimalik aru saada, mil moel rollimudel ülesandega hakkama saab. See tähendab, et kasu pole mitte teise inimese saavutatud eesmärgi nägemisest, vaid selle nägemisest, milliste tegevuste ja pingutuse läbi ta eesmärgi saavutas, milliste vahendite abil raskustega toime tuli jne. Näiteks, kui soovime ülekaalust vabaneda, siis ei suurenda meie kaalulangetamise eneseusku mitte eduka kaalulangetamise läbi teinud õnneliku inimese nägemine, vaid see, kui too inimene kirjeldab, kuidas ta ületas kaalulangetuse teel kohatud raskusi ja takistusi. Teisisõnu, eneseusu tõstmiseks ei ole vaja vaadelda mitte tulemust, vaid tulemuse saavutamise protsessi.
C. Sõnaline veenmine. Eneseusk võib sõltuda teiste inimeste sõnadest. Nii võivad julgustamine, kiitus ja tunnustus meie eneseusku tõsta ja laitus või tühistamine seda langetada. Oluline on aga, et veenmine on eneseusu mõjutamisel oluline siis, kui veenja tundub meile usaldusväärne, on meie jaoks kas oluline inimene või vastava valdkonna ekspert. Näiteks, ujuja eneseusku ei pruugi tõsta see, kui tema isa kinnitab, et küll ta on ikka tubli ujuja ja küllap selle liblika kombel järve ületamisega ka hakkama saab. Ent kui kompetentsena mõjuv ujumistreener kinnitab, et ta usub, et ujuja saab sellise vägitükiga hakkama ja toob veel välja ka argumendid, millele toetudes ta ujuja võimeid nii kõrgeks hindab, siis selline veenmine tõenäoliselt tõstab ujuja eneseusku. Nüanss, et veenmine peaks tuginema faktidel või argumentidel, on äärmiselt oluline. Kui me püüame kedagi veenda umbmääraselt, umbes nii, et sina oled nii tubli inimene, sa saad kõigega hakkama, siis võib see hoopis eneseusku langetada. Nimelt kipume me umbmäärast kiitmist tajuma sageli hoopis lohutamisena või ebasiira julgustamisena, ning sel juhul meie eneseusk väheneb.
D. Kehaline erutus ja emotsionaalne seisund. Eneseusk sõltub ühest küljest sellest, milline on füsioloogilise erutuse tase, nt südame löögisagedus või väsimuse aste. Teisalt mõjutab eneseusku ka meeleolu. Täpsemalt, kehalised märgid nagu higistamine, hingeldus, pinge, valu ja värinad, aga ka tuju määravad seda, kuivõrd endasse usume. See tähendab, et ülesande sooritamise eel ja ajal jälgime enda seisundit ja teeme selle põhjal järeldusi, mis mõjutavad eneseusku. Joonis 2 illustreerib kolme küsimust, mida me (vähemalt märkamatult, teadvustamata) endale esitame ja mille alusel enda eneseusku kõrgemale või madalamale kerime.
Joonis 2. Ülevaade kehalise erutuse ja emotsionaalse seisundi peamistest seostest eneseusuga. Eneseusk selle osas, kui edukalt arvame end eeloleva sooritusega hakkama saavat, sõltub sisuliselt sellest, kuidas vastame kolmele siintoodud küsimusele. Kohandatud allikast Bandura, A. (1997). Self-Efficacy: The exercise of control. New York, NY: W. H. Freeman.
Jooniselt selgub, et meie eneseusk sõltub sellest, millega me endale oma kehalist ja emotsionaalset seisundit seletame. Seetõttu on võimalik õppida oma eneseusku kindlustama selle läbi, et õpime kehalise erutuse märke tõlgendama valmisoleku või isegi elevuse ja põnevuse märkidena. Suunates oma tähelepanu sellele, et pulsi kiirenemine ja õõnsuse või nö liblikate tunne kõhus, kerge värin ja pinge on märgid sellest, et oled kehaliselt ja vaimselt valmis eelolevaks soorituseks, võimaldab ennast kindlamalt tunda ja ka paremini oma oskused ning võimed ülesannet sooritades realiseerida. Iseloomulik on aga, et inimesed tõlgendavad soorituse eelset erutust ja ärevust mittevalmisoleku märgina. Näiteks võib tšellist, märgates kerget kätevärinat, hakata mõtlema, et ta ei ole piisavalt harjutanud ja ei ole esinemiseks valmis. Tegelikult ei pruugi sugugi nii olla – selline tõlgendus on lihtsalt valehäire. Võib mõelda, et olukord on sarnane auto signalisatsiooni häirele, kus tugevam tuuleiil käivitab signalisatsiooni ja auto annab märku, justkui oleks tegemist sissetungiga. Täpselt samuti võime ekslikult mõelda, et kätevärin on märk ebapiisavatest oskustest, ent tegelikult ei pruugi see tõsi olla. Kui aga jääme uskuma, et värina põhjuseks on ettevalmistuse ja oskuste vähesus, langeb eneseusk ja tõenäoliselt langeb selle tulemusena ka soorituse tase. Kõik ainult selle pärast, et tõlgendasime signaale valesti1.
Kokkuvõtteks, Bandura eneseusu põhimudeli kohaselt mõjutab iga kirjeldatud eneseusu allikas eneseusku sel määral, kui oluliseks inimene ise vastavat allikat peab. See tähendab, et kui sinu meelest on õpingukaaslased sinust hispaania keele oskuse poolest palju paremad, siis nende õnnestumised või ebaõnnestumised hispaania keele kasutamisel sinu eneseusku hispaania keele kasutamises osas ei mõjuta. Ent kui usud, et pabistamine on ebakindluse märk, siis hispaania keele eksamil pabinat tundes muutud tõenäoliselt ebakindlaks (ja eksamisooritus võib tulla veel kehvem kui tegelikud oskused võimaldaksid).
Vasta järgmistele küsimustele.
