1. Mis on eneseusk ja enesekindlus?

1. MIS ON ENESEUSK JA ENESEKINDLUS?

 

 

Enesekindlana iseloomustatakse eelkõige inimesi, kes usaldavad oma võimeid ja hinnanguid, on iseseisvad, mõjuvad kehtestava ja julgena. Spordis on laialt on levinud eeldus, et võidu ja kaotuse otsustab sportlase eneseusk. Ka paljudes teistes valdkondades usutakse, et eneseusk mängib suurt rolli nii uute oskuste omandamisel kui hiljem nende realiseerimisel. Tõepoolest, inimestena oleme pidevas muutumises ja üks imeline võime, mis aitab meil endaga toimuvaid muutusi juhtida, on võime tajuda ja hinnata iseenda võimekust. Enda võimekusele antud hinnang ongi laias laastus eneseusu vundament – endale antud hinnangute alusel teeme ennustusi selle kohta, millised šansid on edaspidi mingi ülesannete sooritamisel õnnestuda (või ebaõnnestuda).

Kast 1.

mõiste Enesetõhusus iseloomustab inimese toimetulekuprognoosi – usku oma võimekusse sooritada neid tegevusi, mis aitavad tal kindla soovitud eesmärgi saavutada (Bandura, 1977; 1997; 2001).
Õppimise uurija Albert Bandura (1977; 1986; 1997; 2001) võttis eneseusu tähistamiseks kasutusele mõiste enesetõhusus (ingl k self-efficacy). Täpsemalt, enesetõhusus on usk oma võimekusse sellisel moel tegutseda, et suudetakse enda teatav eesmärk saavutada. Enesetõhusus ei peegelda mitte tegelikke võimeid, vaid just isiku enda subjektiivset uskumust selle kohta, milleks ta võimeline on. Enesetõhususe mõiste tekitab eesti keeles palju segadust, kuna sageli jääb siiski ekslik mulje, et enesetõhusus iseloomustab seda, kui tubli või “tõhus” inimene objektiivselt on. Kuna on oluline mõista, et enesetõhusus peegeldab ikkagi just enda subjektiivset uskumust, mitte mõõdetud objektiivset suutlikkust, siis on mõistlikum kasutada enesetõhususe tähistamiseks ka uskumusele viitavat mõistet. Enesetõhusus on eneseusk – seega kasutame suupärasuse huvides siitpeale just seda mõistet. Enesekindlus kitsamas mõttes tähendab kõrget eneseusku.

Oluline on ka mõista, et eneseusk on pigem kitsas ja spetsiifiline – meie usk oma suutlikusse puudutab alati kitsalt mingit konkreetset tegevust. Näiteks võib kellelgi olla tugev usk sellesse, et ta suudab üle väikese järve ujuda rinnuli (ehk “konna”), samal ajal ei pruugi ta uskuda, et suudaks sama teha liblikujumise stiilis. Sel juhul saame öelda, et tal on näiteks kõrge rinnuliujumise eneseusk looduslikus veekogus lõbu pärast ujumisel (samas madal liblikujumise eneseusk). Ent sama isiku usk, et ta rinnuliujumise lühiraja Eesti meistrivõistlusel kõrge koha saaks, võib olla madal. Või võib keegi uskuda, et saab jaapani keele eksamil hästi hakkama teksti lugemise ülesandega, aga mitte kõne mõistmise ülesandega. Sel juhul on tema eneseusk oma jaapani keele lugemisoskusesse kõrgem kui kuulamisoskusesse. Samal isikul võib aga olla kõrge eneseusk nii oma prantsuse keele lugemis- kui kuulamisoskusesse. Edaspidi nimetame ülesandeks seda spetsiifilist tegevust, mille eneseusust jutt käib.

Eneseusu mõistega seostatakse sageli enesehinnangut. Siiski on need erineva tähendusega mõisted. Enesehinnang iseloomustab seda, kui positiivse või negatiivse hinnangu inimene endale annab, kuivõrd end väärtustab ja mil määral ennast austab (Rosenberg, 1965; Sedikides & Gress, 2003). Enesehinnang on üldisem hinnanguline vaade iseendale, eneseusk aga hinnang enda spetsiifilisele võimekusele mingi kindla ülesandega teatud tingimustes soovitud moel hakkama saada või siis soovitud eesmärki saavutada.

test Vasta järgmistele küsimustele. Mitu vastusevarianti võib õige olla.