Korduma kippuvad küsimused

  • kkk

1. Kas doktoriõppe keskuste loomise plaanile on tehtud mõjuhinnang või on see plaanis teha?

Doktoriõppe keskuste (klassikalises tähenduses doktorikoolide) loomiseks ei ole kavas teha põhjalikku mõjuhindamist, sest

  • Doktorikoolid on ülikoolides levinud lahendus doktoriõppe korraldamiseks. 2018. aastal tutvustasid TÜ doktoriõppe töörühmale kahel seminaril kaheksa tugevat Euroopa ülikooli oma doktoriõppe korraldust. Doktorikoolidel on olnud mõju nii doktoriõppe korralduse tõhususele ja kvaliteedile kui ka suuremale rahvusvahelisele nähtavusele ja koostööle. Doktorikoolid on rikastanud doktorandi doktoriõppe kogemust.
     
  • Meditsiiniteaduste (MV) ja Humanitaarteaduste ja kunstide (HV) valdkondades on doktoriõppe keskse korraldamise esmane kogemus olemas. HV valdkonnas toimub valdkonna tasandil kahe ASTRA doktorikooli koordineerimine, mis on aidanud siduda doktorikoolide tegevuse õppekavade põhitegevuse ja valdkondliku arendustegevusega. Korrastatud koduleht ja juhendid, HV ja MV infopäevad esimese aasta doktorantidele ja muud keskselt korraldatud tegevused (sh HVs valdkondliku atesteerimiskorra koostamine) on aidanud infojagamist ja õppekorraldust ühtlustada ning vähendanud programmijuhtide ja juhendajate koormust. Doktorantide tagasiside näitab, et nende rahulolu doktoriõppe korraldusega on pärast muudatuste tegemist kõrgem.
    Valdkonnas mõjuhindamise tegemine eeldab, et valdkond koostab ülevaate, millised isikud millise koormusega milliseid ülesandeid instituutide ja valdkonna tasemel hetkel täidavad ning millised abistamise ja nõustamise kohustused on programmijuhi ja juhendaja kanda. Kui midagi tuleb doktorantide tagasiside põhjal hakata rohkem või paremini tegema, siis tähendab see suuremaid administreerimiskulusid, kuid MV ja HV doktoriõppe korralduse konsolideerimise kogemus ütleb, et keskselt toe pakkumine on väiksema kulu ja ühtlasema kvaliteediga kui tugi (kellegi lisaülesanne) iga instituudi tasandil.
     
  • Riigi tasandi doktoriõppe reform toob ajutiselt kaasa lisanduva administratiivse töö, sh doktorantide täpse informeerimise ja nõustamise vajaduse, sest eri doktorantidele hakkavad kehtima eri tingimused. Muudatuste juhtimiseks tuleks doktoriõppe tugistruktuur luua valdkonna tasandil, nõustamine ei tohiks jääda programmijuhtide ja juhendajate lisakoormuseks.

2. Kui suur see doktoriõppe keskus on? Kes keskust juhib ja kuidas korraldatakse keskuste vaheline koostöö?

Kuna teadusprodekaani juhtimisel tuleb doktoriõpe valdkondades seaduste muutmisel ümber korraldada, võiks doktoriõppe keskuse juhi määrata teadusprodekaan, kelle meeskonnana doktoriõppe keskus dekanaadis tegutseb. Doktoriõppe keskuse töötajate arv võiks olla pärast reforme meie ASTRA doktorikoolide ja mitme välisülikooli näitel minimaalne (võiks hakkama saada 2-3 töötajat ca 2,0 koormusega), kuid see sõltub ka otsusest, millised ülesanded doktoriõppe keskusele panna.

Sisuliste otsuste tegemiseks võiks teadusprodekaani akadeemilise meeskonna (keskuse juhtkogu) moodustada instituutide esindajad. Selleks meeskonnaks võiks olla valdkondliku doktoriõppe programmi haldamiseks määratud doktoriõppe komisjon. Näiteks valdkondliku korra koostamisel valmistab dokumendi ette doktoriõppe keskus koostöös teadusprodekaaniga, doktoriõppe komisjon annab dokumendile seejärel tagasisidet. Akadeemiline meeskond peab regulaarselt kohtuma, et tagada sujuv infovahetus ja instituutide kaasatus keskuse tegevustesse ja arendustöösse.

Doktoriõppe keskuste üleseid küsimusi (nõuete ja korra ühtlustamine, rahastamist puudutavad jm otsused ja kokkulepped) arutaks jätkuvalt teadusprorektor teadusprodekaanidega. Sellisel kujul ei loo me mitte niivõrd uut struktuuri, vaid soodustame koostööd nende töötajate vahel, keda dekaan ja instituudi juhid on doktoriõppe eest vastutama volitanud.

3. Miks ei võiks teha ühe doktoriõppe keskuse üle ülikooli, et tagada suurem valdkondade vaheline koostöö? Eri valdkondade erialade kokkupuuted võivad olla tugevamad kui oma valdkonna sees.

Koostööd saab korraldada üle üksuste piiride kõikide erialade vahel, selleks saavad valdkonna ja instituudi nõukogud kõik võimalused luua. Oma kogemust jaganud välisülikoolide soovitus oli, et doktoriõppe keskuse struktuur jälgiks akadeemilist struktuuri, st oleks juhtimise ja vastutuse osas selge. Ettepanek on valdkondlik doktoriõppe keskus, sest kollektiivne vastutus peaks jääma valdkonna tasandile, mitte väljapoole valdkonna otsustusõigust ja kaugele instituudi otsustusõigusest. 

4. Kuidas jagatakse tulevikus doktoriõppe kohti?

Doktoriõppe kohti on plaanis edaspidi jagada samadel alustel kui praegu, rektoraadis valdkondade vahel kindla mudeli järgi. Valdkonnasisesed kohtade jaotuspõhimõtted lepitakse kokku valdkonna valitsuses. Õppeosakond täiustab omalt poolt juhtide töövahendeid doktoriõppe statistika töölaual.

5. Kas uues süsteemis on võimalikud ühised erialad ja interdistsiplinaarsed erialad?

Instituudid kas samas valdkonnas või eri valdkondades võivad korraldada doktoriõpet samal erialal, eelduseks on vastava teaduskompetentsi olemasolu. Sellisel juhul lepivad instituudid kokku jagatud õppetöö sisus ja juhendamises. Asjakorraldus sarnaneb praegustele ühisõppekavadele, kuid doktoriõppe keskuse tugi ja keskuste vaheline infovahetus lihtsustab igapäevatööd.

Vastuvõtt toimub ühiste erialade puhul vastava eriala doktoriõppe kohale konkreetses instituudis. Alates 2022. aastast on doktorant töötaja ning tema doktoriõppe koht peab olema selgelt seotud tema töökohaga. Instituudid moodustavad soovi korral ühised komisjonid vastuvõtu, atesteerimise ja kaitsmise korraldamiseks.