Üliõpilastele autoriõigusest

Sissejuhatus

Autoriõigusega puutume harilikult seda endale teadvustamata kokku hämmastavalt sageli. Akadeemilises ja professionaalses tegevuses tuleb intellektuaalse omandiga seostuvat tõsiselt silmas pidada. Sa võid mitte huvituda autoriõigusest, aga autoriõigus huvitub sinust kindlasti. Samas ei ole autoriõigus üksnes ähvardav ja piirav jõud – vahel aitab see kaitsta ka üliõpilase ja teadlase enda õigusi autorina. 

Vaatamata laialt levinud eksikujutlusele, mis paneb autoriõiguse ja andmekaitse ühte patta, on need kaks täiesti erinevat valdkonda. Samuti on autoriõigus vaid üks intellektuaalomandi valdkond, selle kõrval on ka tööstusomandiõigus, mis tegeleb patentide, kaubamärkide ja disainilahendustega. Andmekaitset ja tööstusomandiõigust siinne ülevaade ei käsitle.

Mis ja milleks on autoriõigus?

Autoriõigus on teose autorile kuuluv eksklusiivne õigus teose koopiaid tekitada ja levitada. Ingliskeelne sõna copyright toob asja sisu selgesti esile – see on õigus koopiaid teha. Enamik autoreid tänapäeval ise koopiate levitamisega ei tegele, paljud autorid annavad selle õiguse üle kirjastustele, plaadistajatele või muudele firmadele, kes teoste väljaandmise ja levitamisega tegelevad ning autoreid esindavad. Lisaks tegutsevad enamikus maades autorite esindusorganisatsioonid, kes koguvad teoste kasutamise eest tasu. Eestis on tuntuim neist Eesti Autorite Ühing, kellel on teatud juhtumitel seaduslikud volitused esindada neidki autoreid, kes ühingusse ei kuulu. 

Valdavalt põhjendatakse autoriõiguse olemasolu eri riikides ja rahvusvahelistes lepingutes vajadusega kaitsta autorite ja nende teoste levitajate majanduslikke huve. Selle põhjenduseks tuuakse omakorda ühiskonna huvi motiveerida autoreid looma uusi teoseid. Eesti seadused motivatsiooni nii süvitsi ei selgita, aluspõhimõtet kirjeldab Eesti põhiseaduse § 39: “Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi.” Autoriõiguse seaduse § 1 järgi on selle eesmärk tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse, autoriõigusel põhinevate tootmisharude ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning soodustada teoste ja muude kultuurisaavutuste loomist ja kasutamist. Nagu siit näha võib, on ühiskonna huvides tasakaal loojate, levitajate ja kasutajate huvide vahel: kui looming ei jõua kasutajani, kultuur katkeb.

Autoriõiguse rikkumist peetakse tõsiseks kuriteoks. Eesti karistusseadustiku 14. peatükk “Intellektuaalse omandi vastased süüteod” ütleb selgelt: “Võõra isiku teose või teose esituse, samuti võõra leiutise, tööstusdisainilahenduse või mikrolülituse topoloogia oma nimel üldsusele teatavaks tegemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.” (§ 219,  autorsuse rikkumine). Sisuliselt tähendab see, et plagiaadi eest võib saada reaalse vanglakaristuse, kui plagieeritav autor otsustab oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Senine praktika on küll leebem olnud, kuid see ei tarvitse nii jääda.

Kus autoriõigus kirjas on?

Eesti autoriõiguse kõige põhimisemaks aluseks on Berni konventsioon https://www.riigiteataja.ee/akt/13101723 ja teised rahvusvahelised lepingud, millega Eesti on võtnud endale kohustusi autorite õigusi kaitsta. Neist lepingutest lähtuvad ka Euroopa Liidu direktiivid autoriõiguse teemal, eelkõige direktiiv autoriõiguse kohta ühtsel turul  2019/790 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32019L0790..., mis võeti vastu 2019. aasta aprillis, ja 2001/29/EÜ, nn infoühiskonna direktiiv, https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:32001L0029:... , mis hakkas kehtima 2001. aastal. Eesti vastavaid seadusi kirjutades on peetud silmas ka rahvusvaheliste kohustuste kohandamist Eesti õigusruumi. Vahetult määratleb Eesti autoriõiguse aga vaid meie oma autoriõiguse seadus (ja sellega seotud seadused), millest tulekski praktiliste probleemide lahendamisel lähtuda. Siin ja edaspidi on viited antud kehtivale Eesti autoriõiguse seadusele: https://www.riigiteataja.ee/akt/128122011005?leiaKehtiv

Piraatlus ja autoriõigus

Vahel jääb inimestele populaarsest kirjavarast mulje, et autoriõigus tegelebki ainult (interneti)piraatlusega ning kui keegi seda ei harrasta, polegi tal autoriõigusega ühtki probleemi. Tegelik pilt on natuke keerulisem. Piraatlus on mitte õigusmõiste, vaid ebamäärane rahvalik nimetus mitmete erilaadsete intellektuaalomandi rikkumiste kohta kaubamärkide võltsimisest tööstusdisaini kopeerimise ja autoriõigusega kaitstud teoste levitamiseni, eraisikute puhul aga kutsutakse piraatluseks eelkõige autoriõigusega kaitstud teoste allalaadmist internetist isiklikuks otstarbeks (mis sageli, nt torrentitega P2P-rakendustes, on tehniliselt seotud üleslaadimisega). Eesti autoriõiguse seadus käsitleb vaid piraatkoopiaid (§ 801).

Suurem osa piraatluseks sildistatud tegevustest on õiguslikult karistatavad, kuid teatud tingimustel ei pruugi nad seda olla: näiteks on mõnes riigis lubatud kaitstud teoste kopeerimine isiklikuks või teaduslikuks otstarbeks, samuti on aga intellektuaalomandi kaitse territoriaalne ning ühes riigis kaitstud teos võib olla teises riigis vabakasutuses. Seepärast on praktiline kõnelda mitte piraatlusest, mis muudab arutelu lootusetult segaseks, vaid konkreetsetest autoriõiguslikest küsimustest. Enne alustamist tegevusega, mille õiguslikkuse suhtes on kahtlusi, tuleks konsulteerida usaldusväärsete allikatega või lugeda konkreetset tegevust puudutavaid kohti seadustest, mitte loota veendumusele, et kavatsetav ei tundu olevat piraatlus ja on seega lubatud.

Autoriõiguse ajaline piiratus

Ühest küljest peab autor kahtlemata oma töö eest tulu saama, teiselt poolt on olemas avalik huvi teoste kasutamise vastu. Seetõttu on autori eksklusiivne õigus oma teoste kopeerimise üle otsustada ajaliselt piiratud, s.t autori varalised õigused ei kesta igavesti. Euroopa Liidus ja paljudes teistes maades kestab autoriõigus autori eluaja ja autori surmale järgnevad 70 aastat ning lõpeb autori surmast 70 aasta möödumise järel järgmise aasta 1. jaanuaril (Autoriõiguse kestust on järjekindlalt pikendatud, lähemalt võib selle kohta lugeda nt Lawrence Lessigi raamatust “Vaba kultuur” https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:324079 .) See tähendab, et nt 1949. aastal surnud norra kirjaniku Sigrid Undseti teoseid võib ilma autori pärijate või õiguste valdajate loata välja anda alates 2020. aasta 1. jaanuarist, kuid Elvi Lumeti eestikeelne tõlge “Kristiina Lauritsatütrest” ei ole vabakasutuses, sest tõlkija on endiselt elus ja ta autoriõigus kestab veel kaua. Romaanitriloogiat on eesti keelde tõlgitud ka varem ja kuna tõlkija Ernst Raudsepp suri 1947. aastal, on tema 1930ndail ilmunud Undseti-tõlked alates 2020. aastast vabalt kasutatavad.

On maid, kus autoriõigus kestab kauemgi kui 70 aastat pärast autori surma. Columbias on autoriõiguse kestus autori eluaeg + 80 aastat, Mehhikos koguni autori eluaeg + 100 aastat. 

Lisaks sellele on mõnedes riikides lisatud autoriõigusele kestust, kui autor on hukkunud kodumaad teenides. Nii näiteks annab Prantsusmaa seadus eristaatuse neile, kelle eluteed kroonis Mort pour la France (surm Prantsusmaa eest), mis lisab autoriõiguse tavapärasele kestusele (70 aastat pärast autori surma) veel 30 aastat. See kehtib nt 1944. aastal luurelennul kadunuks jäänud Antoine de Saint-Exupéry, “Väikese printsi” autori kohta.

Autoriõiguse algusaegadel oli tavaks arvutada kaitse kehtivuse aega alates teose ilmumisest. Mõnedel juhtudel on see tänapäevani nõnda. Näiteks helisalvestist kaitseb autoriõigus, täpsemalt autoriõigusega kaasnev õigus ehk naaberõigus 70 aasta jooksul pärast helisalvestise avaldamist (vt autoriõiguse seadus, § 74).

Ka teadustöö puhul on võimalik, et tekib autoriõigusega kaasnev õigus, mille kestust arvutatakse lähtudes teose ilmumise ajast. Näiteks varem avaldamata käsikirja esmaavaldaja saab 25 aastaks autoriõigused. Uued varalised õigused tekivad aegunud autoriõigusega teoste teaduslikele, kommenteeritud väljaannetele, nende kestus on 30 aastat (AÕS, § 74¹) See tähendab, et teose alustekst jääb endiselt vabaks, aga teaduslik kommenteeritud väljaanne on kaitstud.

Varalised ja isiklikud õigused

Teose loomisega tekib autoriõigus ehk autoril on teose suhtes isiklikud ja varalised õigused.

Isiklikud õigused seostuvad autori õigusega olla tunnustatud teose autorina ning otsustada ise oma teose avaldamise või tagasikutsumise, muutmise, pealkirjastamise ja autorinime kasutamise üle (vt täpset loendit AÕS § 12). Autori isiklikud õigused ei ole üleantavad, sest need on autori isikuga lahutamatult seotud. Varalised õigused seostuvad teose levitamise, tõlkimise, töötlemise, avaliku esitamise jm tegevustega, mille puhul autoril on õigus tasule (AÕS § 13 jj). Varaliste õiguste üleandmine eeldab kirjaliku lepingu sõlmimist autoriga.

Kõige sagedamini on selliseks lepinguks töö- või litsentsileping. Kui teoste loomine on töötaja töökohustus töölepingu alusel või on talle selleks tehtud otsene korraldus, siis saab ta loometöö eest tasu tavapärase töötasuna, varalised õigused lähevad üle tööandjale ning lisatasu nende eest maksma ei pea. Kui töötaja aga loob teose, mida tema tööandja tahab kasutada, kuid ta ei ole selliste teoste loomiseks kohustatud, siis on tal õigus saada teose kasutamise eest tasu ning ilma tema loata teost kasutada ei tohi. Lihtne näide: ülikooli avalike suhete osakonnas kirjutavad töötajad pressiteateid ning saavad selle eest palka. Kui aga ülikool tahab kasutada lõpuaktuse fotot, mille tegi valvur, siis tuleb foto veebilehele panekuks valvurilt luba küsida ja kui ta tasuta ei anna, siis ka maksta (ja autorile viidata). Üliõpilastööde kasutamise kord on tavaliselt dokumentides sätestatud, lõputööde avalikustamiseks ülikooli kodulehel peab üliõpilane üldjuhul andma ka vastava kirjaliku loa.

Litsentsileping on leping, millega antakse teose varalised õigused üle konkreetse tasu eest, üldjuhul toimub see ajutiselt ja piiratud ulatuses. Litsentsileping võib olla eksklusiivne, kuid alati ei ole – kui artikli autor sõlmib ajalehega mitteeksklusiivse litsentsilepingu, saab ta artikli avaldamise eest tasu, kuid võib hiljem artikli ka kuskil mujal avaldada. Samas võib tõlkija sõlmida kirjastusega lepingu, mille kohaselt ta teose tõlget nt kolme aasta jooksul teistele kirjastustele avaldamiseks anda ei tohi. Samuti ei kaasne litsentsilepinguga õigust teose varalisi õigusi kolmandale osapoolele edasi anda, müüa ega rentida, kui seda lepingus konkreetselt kirjas pole. Juriidiliselt võidakse litsents anda üle nii töövõtulepinguga – kui autorilt tellitakse teos, mida veel ei ole, – kui ka ostu-müügilepinguga, kui üle antakse juba olemasolev teos. Erinevus võib olla maksustamise suhtes oluline ning kahtluse korral võiks konsulteerida maksuametiga.

Üldjuhul peab Eesti autoriõiguse seadus autoriks füüsilist isikut, kuna pastakat, pintslit või fotoaparaati ei ole siiani ükski juriidiline isik käes hoida suutnud – juriidilistel isikutel polegi käsi. Ka kollektiivse teose autoriteks peetakse Eesti seaduse kohaselt autorite kollektiivi liikmeid. Tuleb arvestada, et suure ja keeruka teose kui terviku õigused erinevad selle osade õigustest – artiklikogumiku igal artiklil on omad autorid, illustratsioonidel ja kaanepildil omad ning koostajal on õigused vaid konkreetsele tervikule. Juriidilist isikut loetakse autoriks ja isiklike õiguste omanikuks vaid juhul, kui teose loomise algataski juriidiline isik, kes autorid selle loomise eesmärgil palkas või neilt töö tellis.

Mida autoriõigusega kaitstakse ja mida mitte?

Autoriõiguse seaduse § 4 esitab pika ja üsna lahtise loetelu sellest, mida peetakse teoseks. § 6 rõhutab, et teose kvaliteet ei ole oluline, autoriõigus ei anna esteetilisi või muid hinnanguid. § 5 loetleb intellektuaalse tegevuse tulemusi, mida autoriõigus ei kaitse. On väga oluline meeles pidada, et ideed, mõisted ja kujundid, samuti faktid ja andmed ei ole autoriõiguse kaitse all. Autoriõigus kaitseb konkreetset väljendust. 

Euroopas ei kaitse autoriõigus üldiselt rahvaloominguteoseid. See ei ole universaalne põhimõte – maailmas on riike, kus rahvalooming või selle teatud žanrid on kaitstud, nagu näiteks batika (tekstiilide värvimise tehnika) Indoneesias. Juba Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon, mille esmane tekst allkirjastati 1886. aastal ning mis on jätkuvalt üks olulisemaid rahvusvahelisi autoriõiguslikke alustekste, jättis autoriõiguse kaitse alt välja päevauudised. 

Enamikus riikides eeldatakse kaitstavalt teoselt ka mingil määral algupärasust. Mil määral, sõltub väga suures osas teose liigist, konkreetsest riigist ja sealsest kohtupraktikast. Väga lühidalt öeldes: loomingu jaoks peab olema midagi loodud. Mida see täpselt tähendab, on vaieldav, kuid mõned ühiskondlikud normid on siiski välja kujunenud. Eestis ei peeta näiteks autoriõigusega kaitstavaks massiliselt kasutatud tüüpprojektiga elamuid nagu Lasnamäe paneelmajad, suurt osa igapäevaseid lihtsaid tarbeesemeid ning väga lihtsaid logosid. Logodega seoses väärib siiski meenutamist, et paljutki, mida ei kaitse autoriõigus, kaitsevad intellektuaalomandi teised harud nagu patendiõigus ja kaubamärgiõigus. Väga sageli aetakse neid segi (nt kõneldes “kaubamärgi patenteerimisest”), parem on seda mitte teha.

Niisiis: välisriigist pärinevaid teoseid kasutades tuleks igaks juhuks kontrollida, ega nende kasutusviis, mis on Eestis lubatav, ei tekitada probleeme teises riigis. (Näiteks ei kehti Euroopa teadus- ja hariduserandid USAs, mis võib olla oluline teadusajakirjades avaldamisega seoses.) Leiutised ja kaubamärgid, mille kasutamine on vaba autoriõiguse seisukohalt, võivad olla aga kaitstud muul viisil.

Teose muutmine tähendab tuletatud teose loomist. Tuletatud teosed on nt kirjandusteose ekraniseering, dramatiseering, tõlge teise keelde või adaptatsioon, muusikapala seade teisele esituskoosseisule (sh karaoke), kõikvõimalikud kollaažid, mis sisaldavad varasemate teoste tükke, paroodiad, fotod kunstiteostest, nt majadest või skulptuuridest (mille puhul tekib alati küsimus, kui suur on foto originaalsuse määr) jne. Paraku pole võimalik tõmmata selget piiri, millal on muudetud nii vähe, et sisuliselt on tegu ikkagi algteose koopiaga (näiteks raamatu toimetaja ei saa üldjuhul omaette autoriõigust), millal aga on erinevus nii suur, et algteost võib pidada vaid inspiratsiooniallikaks (nt tantsuetendusest inspireeritud tort või majast tehtud laul).

Märgistamine

Teosest saab teos alates hetkest, mil sel on hoomatav vorm või kuju. See tähendab, et tekst, pilt, heliteos jne on n-ö sündimisest saadik ja valmimise vaheetappides, nt visandite kujul teosena autoriõigusega kaitstud, ükskõik, kas sellele on lisatud © või mitte. Märgistamine ei ole teose kaitsmiseks vajalik. Teos, mille autoriõiguslikku staatust pole kuidagi väljendatud, on automaatselt kaitstud (see käib ka internetist leitavate teoste kohta). Sel süsteemil on kahtlemata puudusi – autoriõiguse valdajat võib olla väga keeruline kindlaks teha (nt kui hoone või skulptuuri juures ei ole arhitekti või skulptori nime või internetist leitud vaimukas karikatuur on jagamiste käigus ära kaotanud kõik viited võimalikule autorile).

Samas tähendab hoomatava ja taasesitatava vormi nõue, et ideed autoriõigus kaitsta ei saa. Kui sul on geniaalne idee romaani jaoks, sa jutustad sellest kohvikus sõbrale ja ta su idee “varastab”, siis autoriõigus sind ei aita – sa ju ei kirjutanud oma romaani, üksnes mõtlesid kirjutamisest. Seega on praktilisem kõigepealt kirjutada ja alles siis rääkida. Käsikiri on aga juba kaitstud.

Autoriõiguse erandid ja piirangud

Eranditeks ja piiranguteks nimetatakse Euroopa autoriõiguse klausleid, mis piiravad autoriõiguse tavapärast kehtivusala või sätestavad selles erandeid kasutusviisi, eesmärgi, valdkonna vms alusel. Euroopa Liidus reguleerib autoriõiguse erandeid ja piiranguid direktiiv 2001/29/EÜ, nn infoühiskonna direktiiv, mille 5. artiklis loetletakse juhtumeid, mil autoriõigusega kaitstud teost võib kasutada ilma autorilt luba küsimata ja tasu maksmata. Nende hulka kuuluvad nt tsiteerimine, teose kasutamine hariduslikel või teaduslikel eesmärkidel ning teose kasutamine puudega inimeste huvides. 

Kuna direktiiv annab liikmesriikidele vaid üldised juhtnöörid, mitte seaduse täpse sõnastuse ning antud juhul ei tee nende erandite kehtestamist liikmesriikidele kohustuslikuks, moodustavad autoriõiguse erandid ja nende rakendamise määr EL liikmesriikides kireva lapiteki. Ühes liikmesriigis võib olla lubatud autoriõigusega kaitstud heliteose salvestist klassiruumis Youtube’ist ette mängida, teises mitte, ühes riigis võib autorikaitse all olevat luuletust õppeprotsessi käigus tõlkida, teises mitte jne. Ülevaate autoriõiguse erandite ja piirangute kehtimisest EL liikmesriikides võib saada siit: https://copyrightexceptions.eu/ 
Eesti autoriõiguse seadusse on direktiivis soovitatud haridusliku ja teadusliku kasutuse erand täies mahus üle võetud, mis annab kaitstud teoste kasutamiseks neil eesmärkidel üsna vabad käed. Mõistagi kuulub nende kasutusviiside juurde korrektne autorile viitamine, kus see on vähegi võimalik. Samas tasub nt rahvusvahelise koostöö korral arvestada, et mujal Euroopas on kaitstud teoste hariduslik ja teaduslik kasutus piiratum kui meil. Teisi riike puudutavaid üksikasju tuleks kontrollida kohalikust autoriõiguse seadusest – enamik maailma autoriõiguse seadusi on ingliskeelses tõlkes saadaval näiteks Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) kodulehel https://wipolex.wipo.int/en/main/legislation

Vabad litsentsid

Vabadeks litsentsideks nimetatakse niisugusi litsentse, mille tingimused kätkevad autoriõiguse valdaja antavat luba teost teatud viisidel kasutada. Täielikult vabaks loetakse litsentsi, mis lubab teost kasutada mis tahes eesmärgil (sealhulgas äriliselt), teha ja levitada teose koopiaid, teha teosesse muudatusi (ehk luua tuletatud teos) ning levitada muudetud teost. Osaliselt vaba litsents võib seada mõningaid piiranguid, näiteks keelata ärikasutuse või teose muutmise.

Võrreldes traditsioonilise autoriõigusega, loobub autor oma teosele vaba litsentsi andes järelikult mitmestki isiklikust õigusest, andes need samas üle kõigile inimestele. Reeglina on vabad litsentsid tähtajatud, globaalsed ja tagasipööramatud (algne õiguste omaja kohustub oma õigusi mitte tagasi võtma).

Vabade litsentside ideoloogia lähtub 1970ndate häkkerieetikast, esimesed vabad litsentsid olid tarkvaralitsentsid, nt GNU General Public License, mille töötas välja ja avaldas Richard Stallman 1989. aastal. Tänapäeval on kasutusel mitmed vabad litsentsid nagu GFDL, EUPL jt.

Kultuuriteoste vabade litsentside hulgas on tuntuim Creative Commonsi litsents, mille Ameerika jurist Lawrence Lessig töötas välja vaba tarkvara liikumisest inspireeritult ja vastukaaluks traditsioonilise autoriõiguse aina laienevale haardele.

Creative Commonsi litsentside kohta loe lähemalt siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Creative_Commons (vt tabelist, kuidas erinevaid litsentsitingimusi märgistatakse). Eestis esindab Creative Commonsit HITSA. https://www.hitsa.ee/teenused/autorioigused

Tartu Ülikooli raamatukogu repositooriumis DSpace avaldatakse üliõpilastööd praegu enamasti Creative Commonsi litsentsiga CC BY-NC-ND – autorile viitamine, mitteäriline eesmärk, tuletatud teoste keeld (kui üliõpilane ei soovi avaldada oma tööd mingitel piiratumatel tingimustel).

Avalik omand

Avalik omand (public domain, eesti keelde tõlgitud ka kui “üldkasutatavad teosed”) on kultuuriline materjal, mida saab autoriõiguslike piiranguteta kasutada. Selle hulka kuuluvad teosed, mille autoriõiguslik kaitse on lõppenud ja see kultuuriline materjal, mida autoriõigus ei kaitse, kuna see kas ei vasta originaalsuskriteeriumile või kuulub vaimse töö produktide hulka, millele autoriõiguse ei laiene (andmed, faktid, ideed, protseduurid, protsessid, süsteemid, toimeviisid, mõisted, printsiibid või avastused, sõltumata nende kirjeldamise, selgitamise, illustreerimise või teostamise vormist, aga ka seadused ning õigusaktid ja haldusdokumendid – nimestik, millesarnase võib leida ka autoriõiguse seaduse  § 5, kus loetletakse seda, millele autoriõiguse seadus ei kehti). Lisaks käsitletakse avaliku omandina ka vabade litsentside all avaldatut. 

Euroopa autoriõiguslikus traditsioonis on oma teost avalikku omandisse anda võrdlemisi keeruline, sest autori isiklikke õigusi nähakse igavestena. Leidub küll olukordi, kus autorile viitamise kohustuslikkus ei tarvitse olla kõige otstarbekam. Nt kui kujundada üritustesarjale logo, peaks selle levitamisel iga kord autorile viitama, ka Creative Commonsi tavalitsentsi puhul. Creative Commons soovitab autoriõigustest maksimaalseks loobumiseks litsentsi CC0. 

NB! See ei tähenda, et ettevõtete logod on vabakasutuses. Vt näiteks Ameerika Ühendriikide Riikliku Aeronautika- ja Kosmosevalitsuse (NASA) pildimaterjali lahkeid kasutustingimusi: https://pmm.nasa.gov/image-use-policy, kus öeldakse, et kujutised ei ole autorikaitse all, aga NASA logod on kaitstud ning kui pildil  on selgelt tuvastatav isik, tuleb ärilise kasutuse puhul saada kujutatud isiku luba (see on andmekaitse, mitte autoriõiguse küsimus).

Avaliku omandi tähenduse ja tähtsuse kohta vt https://ee.wikimedia.org/wiki/Avaliku_omandi_manifest

Suurt valikut avalikus omandis teoseid pakuvad Europeana kollektsioonid, mis koondavad materjale paljudest Euroopa mäluasutustest: https://www.europeana.eu/portal/en

Eestis peab avalikus omandis teoste kataloogi üleval Rahvusraamatukogu: https://erb.nlib.ee/?vaba

Me kõik oleme autorid: mobiilifotod, paroodiad, meemid

Tänapäevane lääne autoriõigus sai alguse 16.–17. sajandil, mil massimeedia oli alles värske leiutis. Tollane ühiskond erines praegusest väga paljus, sealhulgas loomingu autorite ja tarbijate vahekorra poolest. Suurema osa vältel ajaloost peeti loojateks vaid väikest osa inimestest, valdavalt koosnes ühiskond tarbijaist ja kitsaskoht oli loomingu levitamises, mis oli kallis, keeruline ja jõukohane vähestele. Loomingu massiline levitamine algas küll masstootmisega juba antiikajal, kuid sai tõelise hoo alles trükikunsti ja ajakirjandusega, millele järgnesid uued infotehnoloogiad: telegraaf, fotograafia, film, raadio, televisioon, internet, veeb ja mobiiltelefonid. Iga uue tehnoloogiaga sai loomingu loomine ja levitamine jõukohaseks üha enamatele. Tehnika ja ühiskonna areng kajastus ka autoriõiguses – Instagrami-foto, tvitterisäuts ja koduvideo on ühtviisi õiguslikult kaitstavad teosed. Praeguseks võib igaüks meist saada kerge vaevaga autoriks, kes läkitab oma loomingu kogu inimkonnani. Ja see olukord on uus.

Vahendustehnoloogiad on endiselt väga olulised, kuid need pudelikaelad nihkuvad uutesse kohtadesse – kirjastust asutada on juba lihtsam kui trükitud raamatuga veebiotsingutes silma paista. Suurenenud on tuletatud teoste osakaal: iga meem ja paroodia, samuti suur osa sotsiaalmeedias levivatest mobiilifotodest on teosed, mis omakorda kujutavad kellegi teise varasemat teost. Uued praktikad ei sobitu hästi ka harjumuspärastesse äri- ja erakasutuse piiridesse: sotsiaalmeediasse fotot üles laadides me tavaliselt ise raha ei teeni, kuid nõustume vaikimisi kasutajatingimustega, mis annavad platvormi omanikule võimaluse fotoga raha teenida. Ja kui sel fotol on kellegi teise teos, kui me jagame meemi või isetehtud paroodiat, eeldaks traditsiooniline autoriõiguslik lähenemine algteose autoriga ühenduse võtmist, teose muutmiseks ja levitamiseks loa küsimist, võib-olla ka maksmist, kindlasti aga autorile viitamist. Üldlevinud praktikas seda ei tehta ja me peame seda normaalseks. Selliste kasutusviiside kaitseks tuuakse mitmesuguseid põhjendusi, mille kohtukindlus on sageli kesine või kontrollimata.

Uusi autoriõigust käsitlevaid õigusakte püütakse vahel moodsate praktikatega kohandada. Nii näiteks on Euroopa Liidu autoriõiguse direktiivis 2019. aastast tehtud mööndusi veebientsüklopeediatele ja soovitatud kõigil liikmesriikidel võtta üle autoriõiguse erand, mis lubab kaitstud teoste vabakasutust paroodiates. Samas ei ole kõik meemid juriidilises mõistes paroodiad ning mõne riigi kohtutes on paroodiat tõlgendatud üsna kitsalt. Lisaks on vabakasutuse alad eri riikides sätestatud erinevalt, mis tekitab globaalses internetis uusi autoriõiguslikke probleeme. (Kui maja foto levitamine arhitekti loata on lubatud Inglismaal, kuid mitte Prantsusmaal, kas siis tuleks fotoga veebileht Prantsusmaal blokeerida?) Ilmselt jääb autoriõiguse praktilisse rakendumisse internetis veel kauaks palju ebakindlust. Parim, ehkki natuke ebapraktiline soovitus on jagada eelkõige enda või vabakasutuses olevat loomingut, võimaluse korral viidata alati algautorile ning kui see on tehniliselt võimalik, olla valmis levitatud teoseid autoriõiguse valdaja nõudmise peale internetist eemaldama.

Internetis on kõike. Internetist võtmine

Kõike eelnenut arvesse võttes võib sõnastada rusikareegli: mis tahes internetist leitud tekst, pilt, video või muu teos on autoriõigusega kaitstud, kui kasutustingimused ei ütle midagi muud või kui tegu pole aegunud autoriõigusega teose digitaalse reproduktsiooniga. Berni konventsioon ja sellele toetuvad autoriõiguse seadused annavad õiguse teoseid tsiteerida ja refereerida ning kohustuse autorile korrektselt viidata. Viide kujul “Allikas: Internet” on sama hea kui “Allikas: mingi raamat”, s.t kõlbmatu. Täpsemad õpetused veebiallikatele viitamiseks leiad enamikust akadeemiliste tööde vormistamise juhenditest.

Avatud juurdepääs ehk Open Access

Avatud juurdepääs on teaduskirjanduse avaldamismudel, mille eesmärgiks on teha teaduskirjandus lugejatele piiranguteta kättesaadavaks. Enamik suuri teaduskirjastusi küsib oma andmebaasides leiduvate teadusartiklite lugemise ja allalaadimise eest raha. Open Access põhimõtetest lähtuvad kirjastused teevad teadusartiklid Creative Commonsi litsentside tingimustel kättesaadavaks. Avatud juurdepääsu kultiveeritakse erinevate vabaduse astmetega, nt võidakse kehtestada ajutine embargo uusimale materjalile, osad kirjastused kasutavad hübriidset lähenemist, mille puhul avatud on see materjal, mille publitseerimise eest autor on maksnud avaldamistasu. Lähemat lugemist: https://utlib.ut.ee/avatud-juurdepaas 

Avatud juurdepääsuga Tartu Ülikooli teadusajakirjad publitseerimisplatvormil ojs.utlib.ee.

Teksti- ja andmekaeve

Teksti- ja andmekaeveks (inglise keeles text and data mining, lühendina TDM) nimetatakse tekstide ja andmete töötlemist suures mahus, leidmaks nendest spetsiifilisi andmeid või seoseid. Tavaliselt toimub see spetsiaalsete arvutiprogrammide abil. Teksti- ja andmekaeve on tänapäeval levinud nii reaal- kui ka sotsiaal- ja humanitaarteadustes, samuti teadusmahukas ettevõtluses. See võib hõlmata niihästi tehnilisi või bioloogilisi andmeid kui ka teadusartiklite andmebaase ja suuri tavakeelseid või erialaseid tekstikogusid. Seetõttu puudutab teksti- ja andmekaeve palju laiemat hulka teadus- ja arendustegevusi kui võhik arvata võiks. Sisuliselt luuakse tekstikaeve abil näiteks sõnaraamatuid – ja see võib toimuda isegi arvutite ja internetita.

Autoriõigusse jõudis teksti- ja andmekaeve teema siiski alles koos andmete massilise automatiseeritud töötlusega arvuti abil. Kaeve eripära on, et andmetele või tekstidele vajatakse ulatuslikku ja tehniliselt sujuvat ligipääsu (nt ei sobi teadusartiklite metaanalüüsiks süsteem, kus iga artikli jaoks tuleb eraldi sisse logida või pääseb päevas ligi vaid kolmele artiklile), kuid üldjuhul ükski inimene andmestikku otseselt ei loe – see on oluline näiteks isikuandmete kaitstuse seisukohalt.
Eestis on teksti- ja andmekaeve AÕS § 19 lg 31 järgi lubatud, kui kaevajal on legaalne ligipääs tekstidele ja andmetele ning kaeve toimub mitteärilistel eesmärkidel. 2019. aasta kevadel vastuvõetud eurodirektiiv 2019/790 jätab liikmesriikidele võimaluse teksti- ja andmekaeve erandit laiendada, ka Eesti autoriõiguse seadus võib selles osas 2021. aasta suveks muutuda. Praegu on teksti- ja andmekaeve osas kõige liberaalsem Jaapani seadusandlus, kuna selles riigis leidub poliitiline tahe masinõpet ning muid suurandmetega seotud tehnoloogiaid arendada. Üldjuhul on kaevereeglid kõige vabamad mitteärilise teaduskasutuse jaoks ülikoolides, ettevõtetes tehtav teadus kohtab märksa enam piiranguid.

Vikipeedia

Vikipeedia (ja selle kõik keeleversioonid) on kollektiivne looming. Enamasti on ühe artikli sisusse panustanud mitu inimest. Vikipeedia sisu on avaldatud Creative Commonsi litsentsiga, mis eeldab autorile viitamist ja samadel tingimustel edasi jagamist (s.t Vikipeedia artikli võib välja trükkida ja seda isegi müüa, kui ostjaid leidub, aga keegi ei saa väita, et tal on ainuõigus selle materjali kopeerimiseks). 

Vikipeediale (ja üldse entsüklopeediatele) viitamine akadeemilises töös ei ole üldiselt hea toon, üldentsüklopeediana on Vikipeedia referatiivne teatmeteos. Arukam on tsiteerida allikaid, millest artiklite sisu pärineb – korralik artikkel Vikipeedias toetub allikatele ning väited on viidetega varustatud. Kui on hea põhjus tsiteerida just nimelt entsüklopeediat, on kindlasti vaja ära märkida veebilehe vaatamise kuupäev, võib-olla isegi kellaaeg, sest Vikipeedia artiklit võidakse muuta igal hetkel, aga artikli ajaloost on võimalik muudatuste tegemist täpselt jälgida ning kõiki varasemaid tekstiversioone näha. (https://en.wikipedia.org/wiki/Wikipedia:Citing_Wikipedia) Vikipeedia kasutustingimused nõuavad kas kasutatud lehekülje hüperlingi või veebiaadressi lisamist või siis kõigi antud artikli autorite loetlemist (mis tavaliselt ei ole praktiline). Vastasel juhul rikutakse kasutustingimusi. (https://en.wikipedia.org/wiki/Wikipedia:Text_of_Creative_Commons_Attribu...)

Vikipeediat koostatakse põhimõttel, et kogu sisu oleks vabalt kasutatav. Kuid kuna autoriõigus on riigiti väga erinev, võib juhtuda, et nt mõni ingliskeelses Wikipedias leiduv foto on kasutatav fair use printsiibi alusel. Fair use (eesti keelde on seda tõlgitud mitut moodi, nt “õigustatud kasutus”) on Ameerika Ühendriikide ja mõnede teiste riikide õiguses kehtiv põhimõte, mis lubab kaitstud teoseid teatud tingimustel ja mitteärilisel eesmärgil kasutada autorilt luba küsimata ja tasu maksmata ning sarnaneb euroopalikus traditsioonis kehtivatele autoriõiguse eranditele ja piirangutele. Kuna kokkulangevus ei ole täielik, pole fair use’ist lähtuv vabakasutus Euroopa õiguskontekstis päris turvaline. 

Vikipeediast pildimaterjali võttes tuleks arvestada, et enamik pilte, videoid ja helifaile on Vikipeedia artiklisse lingitud kesksest meediaandmebaasist Wikimedia Commons. Faili asukoht Commonsis on leitav failile klõpsates. Samuti leiab faili leheküljelt info meediafaili autori kohta ja kasutustingimused. Nagu eespool öeldud, eeldavad Vikipeedias kasutatavad litsentsid üldjuhul autorile viitamist. 

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Bombus_lapidarius_queen_-_Echium...

Nt selle faili kasutamisel tuleb pildi juurde märkida autori nimi ja litsents, mille all foto on avaldatud: “Ivar Leidus, CC BY SA 4.0”. “Allikas: Vikipeedia” või “Allikas: Wikimedia Commons” ei ole korrektsed viited. Kui faili leheküljelt on leitav üksnes autori kasutajanimi, tuleb viidata sellele – me kasutame ju ka kirjanike ja kunstnike puhul sageli mitte kodanikunimesid, vaid nende enda valitud pseudonüüme nagu Molière, A. H. Tammsaare ja Edward von Lõngus.

Vikipeedia ja autoriõiguse teemal leiab lisalugemist siit:

Viitamisest

Praktiliselt kõik autoriõigust reguleerivad õigusaktid nõuavad kellegi teise teose kasutamise – muutmise, tsiteerimise, refereerimise vms – korral ühel või teisel kujul viitamist. Samalaadseid nõudeid esitavad ülikoolid, teadusajakirjad ja muud teadus- ja haridusinstitutsioonid. Seega on korrektne viitamine mitte üksnes kena ja viisakas, vaid ka üks lihtsamaid ja tõhusamaid viise autoriõiguslikest probleemidest hoiduda. Küsimus on, milline viitamine on korrektne.

Õiguslikult põhineb viitamise kohustuslikkus Eestis autoriõiguse seaduse § 12 “Isiklikud õigused” lg 1 p 2 ja 3, mis annavad autorile ainuõiguse otsustada, millisel kujul tema nime teose kasutamisel tähistatakse: kodanikunimega, pseudonüümiga, anonüümselt vms, kuni nime eemaldamiseni välja, selle taga on aga ka Berni konventsiooni artikkel 10 lg 3, mis ütleb, et tsiteerimisel “tuleb nimetada allikas ja autori nimi, kui see seal esineb”. https://www.riigiteataja.ee/akt/13101723 . Avaliku kunsti kujutiste (§ 201) ja õppeprotsessis avalikult esitatavate teoste (§ 22) puhul nõuab seadus autori nime lisamist kujutisele, kui nimi on algsel teosel ära toodud. Tuletatud teose puhul tuleb näidata “algse teose autori nimi, teose pealkiri (nimetus) ja allikas, kus teos on avaldatud” (§ 35 lg 3). Kui autor kasutab töökohustuste täitmise korras loodud teost, peab ta näitama ära tööandja nime või nimetuse. (Teos võib olla varem avaldamata ning tööandja nime ei pea teosel algselt olema, kohustus kehtib ikkagi.)

Vabakasutuslitsents CC BY-SA 4.0 kohustab teose jagajat või muutjat tooma ära juhul, kui algne litsentsiandja need andnud on, autori jt viitamiseks määratute identifikatsioon mõistlikul kujul (sh pseudonüümina), autoriõigusmärke, litsentsiviite, viite kohustustest lahtiütlusele ja võimaluse korral algteose lingi või veebiaadressi, samuti ütlema, kui teost on muudetud.  https://en.wikipedia.org/wiki/Wikipedia:Reusing_Wikipedia_content 

Seega on kõige mõistlikum olla viidete vormistamisel põhjalik ning lisada igal juhul kasutatud teose autor, pealkiri ja algne avaldamiskanal, veebiväljaannete puhul ka hüperlink (kui su tekst on veebis) või veebiaadress (kui see ilmub paberil). Kirjastust vm väljaandjat, ilmumiskohta ja -aega autoriõigus otseselt ei nõua, kuid see on viisakas ja bibliograafilises mõttes praktiline nii sulle kui ka lugejaile. (Kui teose ilmumiskohta või -aega ei õnnestu kindlaks teha, kirjutatakse selle asemele traditsiooniliselt ladinakeelne fraas sine loco ‘kohata’, lühendina s.l., sine anno ‘aastata’, s.a., või sine dato ‘kuupäevata’, s.d.) Kui sa ei piirdu tsiteerimisega, vaid kasutad teost nt illustratsioonina, tuleks lisada ka litsentsimärgis.

Kui algallikas ei ole pingutustele vaatamata kättesaadav ning seda tuleb kasutada teise, refreeriva või tsiteeriva allika kaudu, siis tuleks see ka viitesse ausalt kirja panna. (Olgu või seepärast, et teine allikas ei pruugi olla täpne või võib algset allikat tõlgendada ja kui sa jätad mulje, nagu oleksid lugenud toda ennast, võid kergesti vahele jääda.) Sellisel juhul lisatakse algallika järele ladinakeelne lühend Cit. via: ja kasutatud teisese allika andmed.
Viidete konkreetseks vormistamiseks on teaduskirjanduses mitu üsna erinevat süsteemi (https://en.wikipedia.org/wiki/Citation#Styles ), samuti erinevad nõuded nii koolide ja ülikoolide vahel kui ka sees – isegi eri osakondades võidakse eeldada erinevat vormistust. Seepärast tasub alati otsida üles just sinu osakonda puudutav juhend, kahtluste korral aga konsulteerida juhendaja ja akadeemilise kirjutamise spetsialistidega.

Plagiaat

Akadeemilise tegevuse puhul, nagu näiteks ülikoolis kirjalike tööde tegemine, tuleb arvesse võtta ka muid norme peale autoriõiguse. Tavaelus ei ole midagi erilist selles, kui autor kasutab oma varasemat teost ilma korralikult viitamata. Akadeemilised reeglid taunivad mitmeid praktikaid, mis seaduse järgi karistatavad ei ole ning võivad mujal ühiskonnas olla suhteliselt tavapärased (nt enese- ehk autoplagiaat, kus autor kasutab iseenese teost viitamata, ja variautorlus, kus teos avaldatakse teise nime all autori nõusolekul). Presidendil ja ministritel on pressinõunikud, suhtekorraldajad ja muud ametnikud, kes neile kõnesid kirjutavad ja kelle nimesid ei mainita. Keegi ei kipu sel juhul karistusseadustikku ja võõra teose oma nime all esitamise keeldu meenutama, seda ei peeta isegi eetiliselt kahtlaseks.

Niisiis, mitte kõik plagiaadijuhtumid ei kuulu autoriõiguse valdkonda, ja plagiaadi vältimiseks tasub järele uurida, millised on ülikooli reeglid. https://sisu.ut.ee/plagiaat_viitamine/avaleht

Head nõu plagiaadi vältimiseks ning korralikud selgitused tsiteerimise, refereerimise ja konspekteerimise erinevuste kohta pakub Tiit Hennoste artikkel: http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2014_2/OK_2014-2_10.pdf

Lühidalt öeldes ei ole tsiteerimine ega refereerimine plagiaat, kui viide on korrektne ja sisaldab kõike vajalikku. Siiski tuleb meeles pidada, et teaduses taunitakse ka korrektselt viidatud, kuid ebamõistlikus mahus tsiteerimist ja refereerimist, ning autoriõiguse seadus nõuab teose kui terviku mõtte õiget edasiandmist.