Ragnar Saage doktoritöö kaitsmine

Kuupäev: 
11.03.2020 16:15

Asukoht: 
Ülikooli 18-204, Tartu

 

11. märtsil toimub Ragnar Saage doktoritöö "Metallitööpaigad Eestis 7.–17. sajandini“ (Metalworking Sites in Estonia during the 7th–17th Centuries)" kaitsmine filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks arheoloogias.

Juhendajad: Andres Tvauri, PhD (Tartu Ülikool)

                    Jüri Peets, PhD (Tallinna Ülikool)

                    Sebastian K.T.S. Wärmländer, PhD (Stockholmi Ülikool)

Oponent: Thomas Birch, PhD (Arhusi Ülikool)

Töö kirjeldus: Mineviku metallitöö kuulub nende valdkondade hulka, mille uurimisel on arheoloogia märkimisväärseks teadmiste allikaks. Minu väitekirja eesmärk on anda peamiselt arheoloogilise leiuainese põhjal uut informatsiooni Eesti metallitöö kohta 7.–17. sajandini. Selle perioodi jooksul toimus nii tehnoloogilisi kui poliitilisi arenguid, millest kõige murrangulisemaks võiks pidada 13. sajandi alguse vallutussõda, mille käigus liideti Eesti alad kristliku Euroopaga. Uute linnade loomisega hakkas siia saabuma ka läänes väljaõppe saanud käsitöölisi, kes tõid kaasa omad töövõtted ja tööriistad.

Põhilise allikana käsitlen metallitööpaiku ja sealt pärinevaid tootmisjääke. Rauatöö uurimiseks on suurema tähelepanu all sepikojad, seal asunud ääsid ja sepistamiseks vajaminev raud. Kohaliku rauasulatuse ja sepikodade laialihajutatud paiknemismustri tõttu säilitas maasepikoda oma rauaaegse ilme 14. sajandini. Eriti suure tähelepanu all on 14.–17. sajandisse dateeritud Käku sepikojaase Saaremaal, kuna sealt tuli 2007.-2014. aastal välitööde käigus välja nelja järjestikuse sepikoja ehitusjäänuseid kui hulgaliselt leide. Juba Käku kõige varasem, 14.–15. sajandisse dateeritud, sepikoda meenutab oma põhiplaanilt ja ääsi ehitusviisilt pigem 14. sajandisse dateeritud Haapsalu linna sepikodasid kui 13.–14. sajandi algusesse dateeritud Paatsa maasepikoda, mis viitab maa ja linnaseppade traditsioonide ühtlustumisest. Metallograafiline analüüs Käku sepikoja rauakangidest andis aga teavet selle kohta, et kuidas käitlesid sepad toorrauda ja taaskasutati terasest tööriistu.

Metallivalu puhul analüüsisin eelkõige metallisulatustiigleid, valamiskulpe ja valuvorme ning neis leiduvaid metallijääke kasutades nii portatiivset spektromeetrit (pXRF) kui skaneerivat elektronmikroskoopi (SEM-EDS). Selgus, et nooremal rauaajal oli nii hõbeda kui tina valamine koondunud linnamägedele ja maalinnadesse. Uuritud tiiglikatketest sisaldas 27% hõbeda jääke, mis näitab, et hõbedavalu oli laialt levinud. Peale ristisõda ning uute linnade rajamist asendas linnades tehtud metallivalu varasemalt linnamägedel ja maalinnades tehtud käsitöö. Linnadesse tuuakse ka imporditud tiigleid, kus muude jääkide hulgas on puhta kulla valamise jäägid, mis on kontrastiks rauaaegsele metallivalule. 

http://dspace.ut.ee/handle/10062/67091

Juubeliaasta esimene kaitsmine toimub Tartu Ülikooli senati saalis (Ülikooli 18-204, Tartu)