E-portfoolio (e-õpimapp)

E-portfoolio ehk e-õpimapp on õppimise ja hindamise meetod. Õpimapi kasutamise eesmärk on toetada õppija õpi- ja töökogemuste ja –tulemuste reflektsiooni ja seeläbi tuua välja tema tugevad küljed, unikaalsus, õpingute jooksul omandatud teadmised ja oskused. See aitab õppijal selgusele jõuda oma eesmärkides ja (õpi-)vajadustes ning soovides, aitab jälgida ning planeerida tal oma arengut, väljendada oma originaalsust ja loomingulisust. Õpetajal aitab õpimapi kasutamine suunata, jälgida ja hinnata õppija erialast arengut ning õpetamise efektiivsust. 

Selles peatükis tutvute õpimapi vormidega, kasutamise võimalustega, hindamise põhimõtetega ning näidetega.

Õpimapi vormid

Õpimapil on mitmeid vorme:

  • Töömappi paigutatakse kogu materjal, mis koguneb õppeperioodi jooksul või õppeülesande täitmise käigus (projekti tegemine, uurimistöö koostamine). Töömapis võib leiduda kõike alates ideekavanditest, küsitlustest, visanditest kuni lõpptulemuseni.
  • Näidismappi valib õppija tehtud tööde hulgast parimad.
  • Õppija arengumappi koondatakse pikema perioodi kestel tööd, mis iseloomustavad kõige paremini õppija arengut.
  • Temaatilised mapid võivad sisaldada ühe teemaga seotud materjale.

Õpimapp võib olla organiseeritud (vastavalt etteantud struktuurile ja vormidele) või personaalne (sisu kujundab õpimapi omanik ise). Vastavalt õpimapi koostamise eesmärkidele lepitakse kokku, kuidas töid õpimappi valitakse: kas on täpselt määratud, millised tööd peavad olema õpimapis esindatud; kas kogutakse ka mustandeid ja poolikuid töid, mis peegeldavad protsessi, või kogutakse ainult viimistletud ja lõpetatud töid. 

Õpimapi vorm sõltub eesmärgist, võimalustest ja õppija loovusest. Õpimappi võib koostada ühes aines või koostöös erinevate ainete vahel. Huvitav lahendus on kogu mooduli või õppekava põhjal õpimapi koostamine. Olenevalt sisust ja eesmärgist võib ühe õpimapi kasutusaeg olla väga erinev, nädalast või kuust kogu kursuse või õppekavani või kogu professionaalse elu kajastamiseni. Ka varasemate õpingute ja hindamise suuremahuliste taotluste juures on õpimapi kasutamine hea võimalus.

Õpimapi komponendid

Õpimapi komponentideks on tavaliselt:

  • personaalne informatsioon (õppija põhiandmed)
  • erialase ja/või isikliku arengu eesmärgid
  • elektroonilised õpitegevusega seonduvad materjalid (projektid, lõputööd, aruanded, esitlused, märkmed jne)
  • õpikogemuste reflektsioon ja enesehinnang (vastavalt etteantud või vabalt valitud vormile)
  • reflektsiooni toetavad materjalid
  • tagasiside ja kommentaarid (õpetaja, tööandja, teiste õppijate, kolleegide hinnangud ning kommentaarid/soovitused)
  • õpingute tulemused (vastavus etteantud kriteeriumitele ning lävendile - miinimumnõuded)
  • muud vajalikud materjalid

Soovitused:

  • Õpimapi osadena tasub kaaluda järgmisi elemente: kodutööd, märkmed, kirjalikud tööd, esseed, kogutud lisamaterjalid, artiklite kokkuvõtted, eneseanalüüsid, rühmatööde tulemused ja rühmatöö protsessi analüüsid, juhtumite analüüsid, skeemid, õppimispäeviku sissekanded, idee- ja mõttekaardid, fotod, joonistused jms. E-portfooliosse saab lisada heli- ja videomaterjale ning veebilinke.

  • Kommentaar tuleks lisada igale materjalile, mis õpimappi läheb. Kommentaarides selgitatakse, mil viisil on materjal seotud eesmärgiga ja õpiväljunditega, põhjendatakse oma valikut, antakse hinnang valitud materjalile. Kommentaarid toetavad refleksiooni, julgustavad individuaalset eesmärgipüstitust, vähendavad mitmetähenduslikkust ja juhivad lugejat (McLaughlin, Vogt 1996).

  • Kokkuvõtvas refleksioonis võiks välja tuua, millise kogemuse mapi koostamine andis, millise hinnangu annaks oma mapile ning missugune võiks olla uus isiklik eesmärk.

Õpimapp võib kergesti paisuda väga töömahukaks. Seepärast tasub kaaluda, millised osad on õpiväljundite demonstreerimiseks kõige olulisemad.

Võimalused ja ohud

E-portfooliol on paberil oleva portfoolio ees mitmeid eeliseid:

  • saab koondada, hallata ja esitleda erinevat tüüpi materjale: dokumente, teksti, pilti, heli, videot; lisada veebilinke ning erinevat tüüpi faile;
  • saab sisukorra või hüperlinkide abil sobivalt organiseerida;
  • saab määrata, kas ja kes seda õpimappi näeb ning muudab;
  • veebipõhiselt veebiaadressi kaudu jagatav ja kaasavõetav (eksporditav zip-failina, oma arvutisse salvestatav vm);
  • saab dünaamiliselt pidevalt täiendada (muuta, salvestada, avalikustada).

Õpimapp:

  • võimaldab nii protsessi kui ka tulemuse hindamist: mida on õpitud ja kuidas on õppimisprotsess kulgenud;
  • toob esile õppija tugevad küljed, arengu ja edu. Õpimapp peaks võimaldama õppija eneseanalüüsi, osalust enesehindamisel ning motiveerima edasisteks pingutusteks;
  • aitab õppijatel teadvustada endale oma võimeid ja oskusi, annab õppijatele võimaluse teha valikuid, luua seoseid vana ja uue vahel, olla vastutav enda õppimisprotsessi eest;
  • võimaldab individuaalsuse avastamist ja arvestamist.

Ohud:

  • õpimapi koostamise eesmärgid ja õpiväljundid võivad jääda ebaselgeks õppijatele ja vahel ka õpetajale;
  • õpimapi koostamise protsessi ei juhendata piisavalt. Õppijale antakse küll ülesandeks koostada õpimapp, ent puudu jääb täpsem selgitus, milleks, kuidas ja mida sinna koguda või mida kogutuga peale hakata. Sellisel võibki mapist kujuneda läbitöötamata materjalide kogum, mille tähendus õppimise edenemise seisukohast on väike ja mida hinnata on raske;
  • kui õpimapp on koostatud ja esitatud e-portfooliona, võivad probleemiks osutuda viletsad arvutialased oskused;
  • kui nii õppija kui ka hindaja suhtuvad õpimapi koostamisse formaalselt, siis oodatavat kvalitatiivset muutust õppija oskustes ja teadmistes kahjuks ei toimu;
  • nii koostajale kui hindajale töömahukas.

Õpimapi koostamise etapid

Õpimapi koostamise muudab väärtuslikumaks ja sihipärasemaks, kui selgesti läbi mõelda, millele erinevates etappides keskenduda. Õpimapi koostamise etapid (Smithi ja Tillema (2003) järgi) on:

  1. Organiseerimine ja planeerimine. Lepitakse kokku, millist tüüpi õpimappi hakatakse koostama, mis on mapi koostamise eesmärgid, oodatavad õpiväljundid, tähtajad, vaheetapid. Õpetaja saab koostada sobivaid vorme, mis toetavad mapi loomist ja õppija eneseanalüüsi.
     
  2. Kogumine ja selekteerimine. Õppija kogub, valib, sorteerib materjali lähtuvalt eelnevalt seatud eesmärkidest. Materjali kogumise periood võib olla liigendatud vahekokkuvõtetega.

  3. Õpetaja saab pidevalt jälgida mappide täitmist ja õppija progressi võrreldes määratud lävendiga. Õppija näeb õpetaja või kaaslaste antud hinnanguid ning kommentaare enda e-portfoolio osadele ning saab nende põhjal teha muutusi. Rühmatöö puhul jagavad õppijad e-portfoolio osade toimetamise õigusi teiste õppijatega.

  4. Refleksioon. Õppija reflekteerib kogutud materjali, oma õppimist ja arengut. Refleksiooni toetamiseks on mõistlik koostada juhendmaterjale, küsimustikke, vorme vms.

  5. Õpimapi kokkupanek ja kogutud materjalidest terviku moodustamine. Oluline on läbi mõelda, milline ülesanne suunaks õppijaid kogutud materjale veelkord üle vaatama (kokkuvõttev kirjatöö, loodud struktuuri põhjendus)

  6. Esitlus ja tagasiside. Esitletakse oma mapi olulisi komponente või tervikut vastavalt kokkuleppele ja saadakse tagasidet nii õppejõult kui kaasõppijatelt. Esitlus võimaldab saada lisainfot, näha teiste tööd ja õppida sellest. Tagasiside võimaldab mapi koostamise protsessist õppida, mis on eriti oluline, kui on tegemist professionaali mapiga, mille tegemine jätkub praktilise tööelu käigus.

Õpimapi hindamine

Õpimapi hindamiseks on mitu võimalust:  

  • hinnatakse üksikuid töid, aga õpimappi tervikuna ei hinnata;
  • hinnatakse nii üksiktöid kui õpimappi tervikuna.  

Hindamisel võib kasutada lisaks õpetajapoolsele hindamisele vastastikhindamist. Enesehindamine toimub hästi juhendatud õpimapi koostamisel nagunii. Õpimapi hindamiskriteeriume võivad õppijad ja õpetaja koos koostada.  

Õpimapi puhul on väga oluline hinnangu andmine ja tehtud töö tunnustamine, samuti koostaja eneseanalüüs ja enesehinnang. Selleks loob võimalusi õpimapi avalik esitlus oma õpingukaaslaste ees. Esitluse käigus tutvustab õpimapi koostaja oma õnnestumisi (millega ta ise rahul on), materjalide valiku printsiipe, parimaid töid ning tähelepanekuid koostamise käigu, eesmärkide, enesehinnangu jne kohta.  

Õpimappide hindamine on õpetaja jaoks keerukas ja ajamahukas tegevus, seepärast on mõistlik läbi mõelda, kuidas seda otstarbekalt läbi viia (koostada selged kriteeriumid ja hinnangulehed, limiteerida õpimapi maht, nõuda õppijatelt korraliku struktuuri ja sisukorraga õpimappe, laiendada hindajate meeskonda jne). Eelnevalt lepitakse kokku, kas õpetaja antud tagasiside on teistele õppijatele avalik või mitte.

Õpimapi hindamise aluseks on nõutavad õpiväljundid ja neile vastavad hindamiskriteeriumid. Hinnatakse õppija esitatud tööde vastavust hindamiskriteeriumidele, originaalsust ja loomingulisust, sõnastust ja selgust, struktuuri ja arengut (vt hindamismaatriksi näidet https://www2.uwstout.edu/content/profdev/rubrics/eportfoliorubric.html)

Tehnilised lahendused

Veebipõhiseid keskkondi, mis pakuvad mitmekülgseid võimalusi oma e-portfoolio loomiseks, on mitmeid. Paljud neist on tasulised, paljud vajavad eraldi serverisse installeerimist. Samas paljud lahendused on tehtud just nö tavakasutaja jaoks, kes kiiresti ja võimalikult lihtsalt soovib enda kohta veebis informatsiooni jagada. Enamasti piisab vaid tasuta kasutajaks registreerumiseks.

Järgnevalt on mõned veebiviited keskkondadele, mis sobivad enda e-portfoolio loomiseks. Kui õpetaja soovitab selliseid võimalusi oma õppeaine raames, peaks ta kindlustama, et temani jõuaksid kõigi õppijate e-portfooliote veebiaadressid.

Kui õpetaja aga kasutab näiteks Moodle'i õpikeskkonda ja soovib ka e-portfooliod lasta luua seal, võib kasutada näiteks Moodle'i vikit (igal õppijal on oma viki) või õpipäevikut. Õpetajal on sellisel juhul e-porfooliote haldamine mugav, kuid õppijad on seotud Moodle'i õpikeskkonnaga ja konkreetse e-kursusega. Neil pole võimalik loodud portfooliot väljaspool seda e-kursust kellelegi näidata ega ise kasutada. Tuleb arvestada ka sellega, et Moodle'i õpipäevikut näeb lisaks koostajale ainult õpetaja ja erinevaid faile (pildid, audio, video) sinna lisada ei saa.

Kui kahes esimeses on tasuta võimalusi kasutades loodud lehed kõigile avalikult nähtavad, siis Google Sites võimaldab täpsemalt määrata, kes teie loodud e-portfooliot näeb (hammasratas - Sharing and Permissions - Who has access - Change... ). Viimasel juhul peate lisaks veebiaadressi foorumisse saatmisele vastavatele õppejõududele Google Sites kaudu kutse saatma (Invite people:)Kõige lihtsam võimalus on valida variant Anyone who has the link can view. Sellisel juhul leiavad ja pääsevad teie portfooliot vaatama vaid need, kes täpset aadressi teavad. Mida keerulisema veebiaadressi te ise määrate, seda väiksem on tõenäosus, et keegi selle ise üles leiab. Ka Weeblys saate seadete lehel määrata, et teie veebilehestik poleks otsingumootorite kaudu leitav.

Tartu Ülikoolis on alates 2015. aasta sügisest kasutusel enda e-portfooliote keskkond - Mahara (https://mahara.ut.ee), mis on mõeldud just TÜ õppijatele, õppejõududele jt ülikooli töötajatele. Maharas saab luua lehti, pidada päevikut, luua elulookirjelduse, koondada lehed erinevate kollektsioonide alla, avaldada neid ning esitada  hindamiseks. E-portfooliod võivad sisaldada teksti, pilte, audio- ja videoklippe ning muid materjale (nt dokumendifaile). Juhised leiate aadressilt https://sisu.ut.ee/juhendid/mahara

E-portfoolio koostamise õpijuhise näide

Virtuaalne õpimapp õppeaine "Eriala rakenduslik tegevus" raames (Suliko Liiv)

Sissejuhatus ülesandesse: Kursus koosneb moodulitest, milleks võivad olla külalisprofessorite seminarid või loengutsüklid, konverentsidel osalemine või töö erialakirjandusega. Iseseisev töö seisneb vabalt valitud seminaride, loengute külastamises Eestis ja välismaal, konverentsidel esinemises või osavõtmises, töö erialakirjandusega ja selle kohta õpimapi esitamises veebikeskkonnas.

Ülesande kirjeldus:

Ülesande püstitus. Õpimapp sisaldab konverentside, loengute ja seminaride päevikuid, linke konverentside kodulehele või skännitud seminaride materjale (näit programmid, jms mis konverentside algul jagatakse ja mida veebis pole). Seejärel valib üliõpilane internetist 3 online ajakirja ja 3 raamatut vastavalt oma spetsialiseerumisele. Tutvustab oma valikuid ja põhjendab, miks ta just sellised allikad välja valis. Võiks esitada soovitusliku nimekirja (viited linkidele) veel viiest ajakirjast ja viiest raamatust, mis oleks tema eriala või teiste üliõpilaste jaoks kasulikud.

Oodatav tulemus. Kasutades erinevaid otsingumootoreid, leiab üliõpilane oma erialast lähtudes infot teda huvitatavate loengute, seminaride ja konverentside kohta meil ja mujal, püüab leida erialakirjandust, mis kättesaadavad veebis, koostab õpimapi. Teised sama eriala üliõpilased ja juhendaja annavad tagasisidet foorumis.

Ülesande teostamise protsessi kirjeldus. Üliõpilane tutvustab ennast ja riputab enesetutvustuse õpimapi algusesse; leiab interneti teel teda huvitavatel teemadel konverentse ja seminare ning võimalusel osaleb neil (lingid kajastuvad mapis). Koostab konverentsi/seminari päevikuid, teeb sisukokkuvõtteid loetud online ajakirjadest ja raamatutest, analüüsib ja kommenteerib raamatute ja artiklite tekste ja toob välja enda jaoks olulise.

Produkti vorm ja pikkus. Veebi riputatud atraktiivne õpimapp, mida teised üliõpilased peavad kommenteerima.

Valmimise tähtaeg. Õpimapp võiks olla kursuse kodulehel üleval nädal aega enne semestri lõppu, selleks et kaasüliõpilastel oleks aega mappi kommeneerida.

Esitamise viis. Üliõpilane tutvustab kaasüliõpilastele oma materjalide valiku printsiipe ja loetud materjalide analüüsi kursuse foorumis, saades tagasisidet teistelt üliõpilastelt ja juhendajalt.

Hindamise põhimõtted. Hindamisel (arvestatud/mittearvestatud) arvestatakse mappi koondatud materjali sisulist kuuluvust õpitavasse erialasse, materjali aktuaalsust ja praktilist tähendust, mapis esitatud materjali analüüsi ja vormistust. 

Kokkuvõte. Võõrkeeleõppes koostatakse õpimappe küllaltki sageli. Senini esitasid üliõpilased selle kursuse raames õpimappe paberkandjal (kaustas) ja presenteerisid seda suuliselt auditooriumis. Mapis olid konverentsi- ja seminaripäevikud, konverentsiettekanded, loetud erialakirjanduse kokkuvõtted jne. Kuna paljud üliõpilased viibivad üliõpilasvahetuse raames välismaal ja paljud üliõpilased töötavad, siis oleks virtuaalne õpimapp väga teretulnud uuendus.

Kasutatud allikad

  • Meeus, W., Van Looy, L., Laanpere, M. (2004). Portfoolio õpetajakoolituses. Rmt: Lepik, A., Pandis, M. (koost.). Kasvatusteadused muutuste ajateljel: sotsiaal- ja kasvatusteaduste doktorantide II teaduskonverents: 25- 26. aprillil 2003 TPÜ-s: artiklite kogumik. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus, 367-385.
  • Race, P., Brown, S., Smith, B. (1996/2005). 500 Tips on Assessment. London, New York: RoutledgeFalmer.
  • Smith K., Tillema, H. (2003). Clariflying Different Types of Portfolio Use. Assessment & Evaluation in Higher Education. Volume 28, 625-649.
  • Vogt, M., McMaughlin, M. (1997). Portfolios in teacher education. Newark.