Õppemeetodite rühmitamine

Meetodite valik on tohutu suur ning parema ülevaate saamiseks võib neid rühmitada erinevate tunnuste alusel.

 (vt skeemi suurelt)

Kui hinnata õppemeetodite kasutusvõimalusi, siis on oluline eristada, kellel on ühe või teise meetodi puhul põhiline roll õppeprotsessi juhtimisel ning kelle vahel toimub suhtlemine. Sellest lähtuvalt jaotab Peter Jarvis (1998: 144 – 171) õppemeetodid kahte suurde rühma: õpetajakesksed meetodid (loeng, demonstratsioon, suunatud diskussioon jt) ning õppijakesksed. Õppijakesksed meetodid on omakorda jagatud õppijakeskseteks rühmameetoditeks (ajurünnak, suminarühmad, debatt, paneel jt) ning õppijakeskseteks individuaalmeetoditeks (ülesanne jt). Ka Lindgren ja Suter raamatus “Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas” peavad oluliseks meetodite analüüsi kriteeriumiks õpetaja ja õpilaste kommunikatiivsete suhete tüüpi (Lindgren, Suter 1994:301).

Õppemeetodeid võib rühmitada ka õppeprotsessi ülesehitusest lähtuvalt, arvestades seda millises õppeprotsessi etapis on sobivam kasutada üht või teist meetodit. Õppeprotsessi alguses on oluline kasutada õppemeetodeid, mis aitavad õppijatel häälestuda õppimisele, äratada huvi, seada eesmärke või äratada eelteadmisi (nt ajurünnak, põhimõistete defineerimine).

Uue õppimise etapis on oluline toetada uue materjali tähendusse süvenemist ning uue informatsiooni ühendamist tuttavaga (nt suhtluspõhine loeng, iseseisev lugemine, küsimuste esitamine). Sügavamat õppimist toetavad sellised õppemeetodid, mis lisaks uue info edastamisele suunavad õppijaid oma mõistmis- ja õppimisprotsessi teadlikumalt jälgima.

Tähenduse refleksiooni etappi sobivad õppemeetodid, mis toetavad õpitu kasutamist uutes seostes ja uutes olukordades ning isikliku tähenduse loomist (omapoolse suhtumise kujundamine) (nt ülesannete lahendamine, kokkuvõtete kirjutamine).

Tagasisidet ja hindamist kavandades on mõistlik läbi mõelda, kuivõrd on kooskõlas õppeprotsessi jooksul kasutatud õppemeetodid ja kavandatavad hindamismeetodid.

Keeleõppes on sageli otstarbekas rühmitada õppemeetodeid tegevuse alusel: lugemis-, kuulamis-, vestlus- ja kirjutamisülesanded. Kindlasti on ka teistes valdkondades õpetajal kasulik mõelda, mis on see tegevus, mida õppijad peaksid harjutama ning milliste õppemeetodite kaudu on võimalik seda teha.

Täiendavaks lugemiseks: M. Karm (2013). Õppemeetodid kõrgkoolis. Sihtasutus Archimedes. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:121275/112201/page/1