Õpiväljundid ja õppemeetodid

Väljundipõhises õppes peaksid õpiväljundid, hindamisviisid ja õppemeetodid moodustama kooskõlalise terviku ning seetõttu võib õppemeetodeid rühmitada ka selle alusel, kuidas üks või teine õppemeetod toetab kavandatud õpiväljundite saavutamist.

Kui õpiväljundina on määratletud, et õppija oskab töötada rühmas, siis on oluline õppeprotsessi jooksul kasutada mõnda rühmatöö (rühmaprojekt, mosaiik vms) meetodit. Kui õpiväljundina on määratletud, et õppija oskab teadmisi rakendada, siis on kindlasti vajalik ainekursuse jooksul kasutada rakendamist võimaldavaid õppemeetodeid (ülesannete lahendamine, praktilised harjutused, laboritööd, juhtumi analüüs vms). Kui õpiväljundina on sõnastatud, et õppija oskab analüüsida, siis kindlasti ei piisa, et õpetaja toetab vaid teadmiste meeldejätmist, vaid oluline on kasutada meetodeid, mis võimaldavad analüüsioskust arendada (diskussioon, analüütiline essee, võrdleva tabeli või mõistekaardi koostamine vms).

Õpiväljundite ja õppemeetodite vahel pole üks-ühest seost: ühe õpiväljundi saavutamist võivad toetada erinevad õppemeetodid, samuti võib üks õppemeetod (nt juhtumi analüüs) sobida erinevate õpiväljundite saavutamiseks (analüüs, süntees, teadmiste rakendamine).

Vajadusel tuletage meelde õpiväljundite sõnastamise põhimõtteid (lk 29): Õppekava arendamise juhendmaterjal (Rutiku, S.; Valk, A.; Pilli, E.; Vanari, K. 2009).