Mõeldud – tehtud! Neli meest sõuavad üle Atlandi

Neli Tartu Ülikooli vilistlast, keda ühendab ka korporatsioon Rotalia, on otsustanud tõestada, et üle Atlandi ookeani sõudmiseks ei pea ilmtingimata olema tippsportlane. Kolme kuu pärast alustavad nad sõudevõistlust Kanaari saartelt Kariibidele.

Karl Jürgenstein, Kait Kaarel Puss, Arnold Rein Tatunts ja Andres Käosaar on noored mehed, keda esialgu ühendas vaid sama korporatsioon. Tatunts ja Käosaar on klassivennad, Jürgenstein ja Puss õppisid ühel kursusel Tartu Ülikoolis. Kõik nad on oma elus otsinud hallile argipäevale vaheldust kas füüsiliselt või vaimselt end proovile pannes.

Atlandi ületamiseks moodustatud Team Rowtalia sündis mitme asja kokkulangemisest. Tatunts käis Võhandu maratonil ja sattus pärast seda Youtube’is vaatama pooletunnist videot neljast väga ägedast Briti naisest, kes olid osalenud maailma raskeimal sõudevõistlusel „World’s Toughest Row“.

„See tundus nii jabur, et mingid hullud lähevad ja võistlevad üle Atlandi ookeani sõudmises. See tundub täiesti võimatu, sellist asja teevad ainult üliinimesed!“ meenutab Tatunts toonaseid tundeid. Nähtut mõtetes settida lastes mõistis ta, et tegelikult on need, kes sellega hakkama said, ju täiesti tavalised inimesed.

Kui üks sõber teda taas Võhandu maratonile kutsus, saatis Tatunts vastu sellesama video ja küsis: äkki läheks Võhandu asemel kohe ookeanile? „Sõber saatis mu viisakalt sinnasamusesse, sest selline asi ei ole ometi võimalik,“ naerab ta.

Ent just see seik pani Tatuntsi endalt küsima: kuidas saab keegi öelda, et sa pole suuteline midagi tegema?

Üksi mõeldud mõttest mitme mehe plaanini

Ideele tõsisemalt otsa vaadates leidis ta, et kui üldse, siis tahaks ekstreemse seikluse ette võtta neljase tiimiga (võistlusele lubatakse erineva suurusega meeskondi). Ta hakkas nuputama, keda endaga samasse paati tõmmata, sest „üksi mõelduna on see lihtsalt mingisugune mõte kusagil tühjuses, mitme inimesega sünnib aga plaan, mis hakkab veerema“. Esimesena meenus klassivend Andres Käosaar.

Juhtumisi oli Käosaar, kes muidu uurib USA-s kosmosepsühholoogiat – pikka aega kitsastes oludes viibivate meeskondade siseelu –, samal ajal Eestis. „Arnold saatis mulle video ega öelnud midagi rohkemat. Ega ma ei teadnud, kas ta tahab minuga kokku saada selleks, et kutsuda võistlustele või ajada hoopis teadusjuttu,“ meenutab Käosaar. Samal ajal, kui Tatunts teda pika ettevalmistatud kõnega ära rääkida püüdis, keerles aga Käosaarel peas vaid üks küsimus: „Millal me läheme?“

Nii hakkas asi kolm aastat tagasi jumet võtma ja üheksa kuud hiljem oli meeskond koos: üle ookeani olid vaid oma käte rammul ja meeskonnakaaslaste toel valmis rühkima ka Karl Jürgenstein ja Kait Kaarel Puss.

„Me kutsusime päris paljusid mõttega kaasa tulema ja saime väga palju eisid, sest see tundus enamiku jaoks lihtsalt hullumeelne. Korraldusprotsess on algusest peale meeletu töö olnud,“ ütleb Käosaar ajakulu seletuseks.

Teadlik meeskonnaks kasvamine

Ettevalmistuste käigus on meestel oma põhitöö kõrvalt tulnud teha paljut, alates mittetulundusühingu ja selle kodulehe loomisest ning lõpetades sponsorite otsimise, trenni tegemise ja paadi hankimisega. „Projekt ei veere iseenesest, seda tuleb kõvasti lükata, ja peamiselt ülesmäge,“ tõdeb Käosaar.

Ka meeskonnaks kasvamine on võtnud aega ja nõudnud teadlikku tööd. Nad on küll kõik üheealised, 30-aastased eesti mehed ja varasemast tuttavad, aga endi sõnul inimesena täiesti erinevad.

Jürgenstein on vaikne ega jaga oma mõtteid ja tundeid just ülearu, Puss ütleb aga naljaga vahel asju, mida teised tõe pähe võtavad. Tatunts ja Käosaar kulutavad teiste sõnul kohati ehk liiga palju eetriaega oma seisukohtade esitamisele. Kui öelda oma mõtted välja kiiresti, ausalt ja otsekoheselt, võib ikka tekkida vääriti mõistmisi. Ajapikku õpiti, et arusaamatused tuleb läbi rääkida – tihti selgus, et tegelikult on kõik ühel arvamusel, nad lihtsalt räägivad erinevaid sõnu kasutades.

„Oleme väike tiim, kus igaühe arvamus on oluline, ja meil on läinud aega, et õppida üksteist paremini mõistma,“ sõnab Jürgenstein. „See teekond on olnud vaevaline, aga tänu sellele oleme loodetavasti Atlandile jõudmise ajaks hästi tugev tiim.“

Iseend ja teisi paremini tundma õppida aitas muu hulgas 2023. aasta detsembris tehtud nädalane polaarmatk, kus tuli hakkama saada äärmuslikes ilmaoludes.

Spetsiaalset sõudetreeningut on nad teinud selle aasta algusest, kuid ka varem olid kõik tiimi liikmed spordiga sinasõbrad. „On selge, et see projekt vajab väga suurt füüsilist ettevalmistust,“ tõdeb Jürgenstein.

Trenn Läänemere hulludel lainetel

Võistlusele ei pääse enne, kui läbitud on kohustuslik treeninguprogramm. Eestlased olid mures, kas trenn Läänemerel üldse läheb arvesse või tuleb kulude hulka kavandada ka treeningud kuskil kaugemal.

„Korraldajad naersid, et Läänemere lained on palju hullemad, sest on võrreldes ookeani pikkade ja sujuvate lainetega väga tihedad,“ vahendab Jürgenstein. Nad lubasid eestlastele, et merel loksutatakse nad läbi nagu pesumasinas, ja täpselt nii on läinudki. „Rõõm on teada, et vähemalt jutu järgi on ookeanil lihtsam,“ muigab Puss.

Meretreeningud on pakkunud tiimile juba nii mõnegi katsumuse: rinda on pistetud tormiga, aga pärast elektri kadumist ka vaid kompassi toel õiget suunda hoitud.

„Ilmataat on meid õnnistanud väga harivate kogemustega. Meil ei ole kindlasti olnud igav ega kuskilt otsast lihtne, aga on põhjust tänulik olla, et me pole saanud oma trenni teha rahuliku ilmaga – vaiksest treeningust poleks mingit kasu,“ jutustab Tatunts.

„Kui on üks asi, mida me veel pole saanud, siis on see tõeline leitsak, mida ookeanil kohtame palju,“ lisab Jürgenstein. Kõige rohkem on neid hoiatatud kajutis valitseva palavuse eest – et uks peab turvalisuse pärast kogu aeg kinni olema, muudab see olemise umbseks ja vägagi ebameeldivaks.

Tillukene kajut saab meeste koduks umbes pooleteiseks kuuks. Seal tuleb teha süüa, hoida tagavarasid, pesta ja puhata. Paadile on peale ehitatud päikesepatareidel töötav elektrisüsteem, mis hoiab töös navigatsiooni- ja sideseadmed, aga ka näiteks veepuhastusmasina – joogivett tuleb teekonna kestel teha ookeaniveest.

Et see kõik paremini sujuks, on poisid varem võistlusel osalenutelt kõrva taha pannud hulga tarkuseteri. Häid näpunäiteid on jaganud ka Hannes Hanso ja Mart Kuusk, kes eelmise aastavahetuse paiku omal algatusel 59 päevaga üle Atlandi sõudsid.

Näiteks soovitasid nood paari konkreetset harjutust paadiga navigeerimisel. „Lisaks oleme Hanso vigadest õppinud, et ka Crocsid tasub karabiiniga paadi külge kinnitada, kui ei taha neist ilma jääda,“ muigab Käosaar.

Ka on neile soovitatud igapäevaseid meeskonnakoosolekuid, kus igaüks saaks jagada oma paremaid ja halvemaid tundeid. Olulised on isegi kirjalikud kokkulepped igapäevarutiini kohta – näiteks, et väsinud peaga ei tohi söömist unustada, sest ekstreemsetes oludes peab tarbima 5000 kilokalorit päevas.

Tänavu võimaldatakse osalejaile ka Starlinki wifit, aga selle kasutamist on soovitatud tugevalt piirata. Lähedastega võiks suhelda vaid aeg-ajalt, et paadivälised mured liialt pead ei vaevaks.

Elu kahetunnises rütmis

Muidugi on enne pikka ja tundmatut teekonda ka hirme. Näiteks Puss pelgab enim kuumust soolases keskkonnas.

Tatunts kardab liigset enesekindlust. „Seda on meil võib-olla liiga palju. Oleme kolm aastat ühe eesmärgi nimel tegutsenud ja minek tundub juba nii normaalne, et võimalikud ohud võivad kahe silma vahele jääda. Meel peab püsima terav, et suhtuksime ookeani täpselt nii tõsiselt, nagu peab,“ ütleb ta.

Jürgenstein pelgab elu, mida tuleb elada kahe tunni rütmis: sõutakse paarikaupa ning pärast kaht tundi sõudmist on kaks tundi puhkust. Nii on see kogu võistluse kestel. „Selle kahe vaba tunni jooksul tuleb süüa, vajadusel end pesta ja muu hulgas ka magada. Mõte, et ma pean selle ajaga suutma korralikult puhata, on väga murettekitav.“ Õnneks on treeningud näidanud, et organism on kohanemisvõimeline.

Käosaare suurim hirm on aga merehaigus. „See oleks kogu meeskonnale suur pauk, kui mõni meist merehaigeks jääks, ja ise ka ei sooviks midagi sellist kogeda. Samas ei saa keegi selle saabumist ennustada – see on meie kontrolli alt väljas, nagu ka hõõrdumised ja villid ning nende ravi soolases keskkonnas. Ega midagi teha ei olegi – peame ookeanile jõudma ja kõik omal nahal järele proovima.“

Lisaks pelgab ta, et ehk võtavad nad kamraadidega asja liiga tõsiselt. „Muidugi on see meie kõigi eluloos märgiline sündmus, aga kogu orgunn, ettevalmistused ja raha leidmine tekitab tõsiduse faktori. Ma loodan väga, et meil jagub ikka mahti asja nautida ja veidi pulli teha, et kogu see teekond oleks lõbus.“

Hoolimata kõigist ennustatavatest ja ennustamatutest raskustest teavad eestlased, et tänu kolme aasta pikkusele ettevalmistusele on nende peatne seiklus nii ohutu, kui see ookeanil vähegi võimalik on. Võistluse rekord on 29 päeva, 14 tundi ja 34 minutit, Rowtalia meeskond on võtnud endale eesmärgiks 40 päeva. Kui palju aega tegelikult kulub, ei oska keegi ennustada, kuna vaid inimjõul liikudes ollakse täielikult ilma meelevallas.

Ent noormeeste pered, kellel on samuti pea kolm aastat olnud aega harjuda mõttega ekstreemsest ettevõtmisest, otsivad juba lennupileteid, et õigeks ajaks finišisse jõuda.