Tartlased aitavad Ukraina haridusele elu sisse puhuda

Sel sügissemestril täiendavad end Tartu Ülikoolis kaheksa Ukraina haridustöötajat, kes koos siinsete õppejõududega panevad järgmiseks aastaks Ukraina haridusministeeriumi tellimusel kokku haridustehnoloogia uue õppekava.

Augusti keskel tulid Tartusse üheksaks päevaks kokku 16 õppejõudu, haridustehnoloogi, koolitajat ja muud haridustöötajat Ameerika Ühendriikidest, Gruusiast, Moldovast, Tšiilist, Ukrainast ja Ühendkuningriigist, et asuda mikrokraadiprogrammis õppima tehnoloogia kasutamist hariduse andmisel. Ukrainast, täpsemalt Žõtomõri oblasti õppeasutustest, on neist pooled.

Haridustehnoloogia keskuse juhataja ning programmi „Tehnoloogia transformatiivne kasutamine haridustuleviku kujundamiseks“ vastutav õppejõud professor Emanuele Bardone ütles, et rahvusvaheline seltskond toob kursusele ainult kasu. „See mikrokraadiprogramm ei ole üles ehitatud mõttega, et meie oleme õpetajad, kes ütlevad, mida ja kuidas mõelda, ja osalejad õpilased, kes käske järgivad – kõigi kogemused ja teadmised on väga erinevad. Ma eelistan mõelda, et oleme kõik õppijad,“ sõnas ta.

Ühepoolne tarkuse jagamine ei tule kõne alla ka seepärast, et riigiti on õiguskeskkond väga erinev – nii on juba esile tulnud näiteks lahknevused andmekaitse järgimisel. Kursusel ongi võimalus näha, mida eri riikides ja erinevates õppeasutustes tehakse, ning arutada läbi üldised põhimõtted. Mõte on, et iga osaleja leiaks üles need vahendid ja platvormid, mida just tema oma töökeskkonnas kasutada saaks.

„Me rakendame põimõpet. Korralduslikus mõttes tähendab see muidugi eelkõige, et õppimine toimub nii kohapeal kui ka veebi teel, aga olenevalt kontekstist võib see tähendada veel palju asju: erinevate teadmiste ja oskuste omavahelist sidumist, teooria ja praktika ühendamist,“ selgitas Bardone.

Programmi üldine eesmärk on õppida, kuidas õpetamisel tehnoloogiat mõtestatult kasutada. Iga osaleja peab lõpuks koostama konkreetse tegevusplaani uute teadmiste rakendamiseks ning oma õpetamistöös või organisatsioonis muudatuste tegemiseks, nii et õpilaste elu selle tulemusel paremaks muutuks.

Õpe sõja ajal

Kaheksal ukrainlasest õppijal on aga lisaks sellele veel üks, ühine ülesanne. Nimelt hakkavad nad Tartu Ülikooli ekspertide juhendamisel välja töötama oma haridustehnoloogia õppekava, et kasvatada kodumaal õpetajate ja koolide võimekust anda sõjast hoolimata kvaliteetset haridust.

Sellesse eraldi projekti, mida viib ellu mittetulundusühing Mondo ühisrahastusalgatuse „Skills4Recovery“ raames, kuuluvad muu hulgas digipädevuse koolitused Ukraina kutsekoolide õpetajatele ja koolijuhtidele, Ukraina kutseõppeasutuste ning haridus- ja majandusministeeriumi esindajate õppekäigud Eestisse, aga ka teavitusüritused ja konverents.

„Oktoobris lähen koos paari kolleegiga ka ise Ukrainasse, et kohtuda ministeeriumi esindajate ja töörühmaga ning tutvuda õppekava arendamiseks lähemalt Ukraina haridussüsteemi ja vajadustega,“ rääkis Bardone.

Märtsi lõpuks tuleb Ukraina haridusministeeriumile üle anda õppekava mustand, kus on muu hulgas kirjas haridustehnoloogilised eesmärgid, võimalikud õppemoodulid, -teemad, -vahendid ja koostööpartnerid.

Eelmisel aastal pidi sõjaliste rünnakute tõttu õpingud pooleli jätma kolmandik Ukraina kooliõpilastest.

Kaugõppega tuli harjuda juba enne täiemahulise sõja algust, koroonapandeemia ajal. Praegu on see igapäevane õppimisviis paljudele lastele, kes elavad väljaspool Ukrainat, aga jätkavad veebi teel hariduse omandamist (ka) kodumaa koolides. Kodukohas elavatest lastest on praegu Ida-Ukrainas ligikaudu 70% ja Lõuna-Ukrainas 30% kaugõppel, sisepõgenike seas on see osakaal veel suurem.

Mikrokraadiprogrammis osaleva Žõtomõri Riikliku Polütehnilise Ülikooli lektori Anna Polianska sõnul on sõjast põhjustatud kahju piirkonniti küll erinev, aga kannatada on saanud kogu Ukraina haridussüsteem.

„Sõja algusaastatel pommitati paljud koolid ja lasteaiad puruks, terved perekonnad põgenesid riigi lääneossa või välismaale. Nüüdseks on toetuste abil osa koole uuesti üles ehitatud ja kuigi seda on keeruline öelda, püüame kuidagiviisi normaalse eluga jätkata,“ ütles Polianska.

Mõistagi on riigis, kus toimub sõda, haridusreformideks ja õpetajate pädevuse arendamiseks raha napilt. Õpetajad tuginevad sageli aegunud õppekavadele, -vahenditele ja -meetoditele, piisavalt pole ei digipädevust, interaktiivse õpetamise oskusi ega ka aega nende omandamiseks.

„Koolidel ja peredel pole kaugõppeks alati vahendeid, aga teeme, mis suudame. Lapsevanemad on väga kindlameelsed, et lapsed peavad saama võimalikult stabiilse ja kvaliteetse hariduse. Võimalust mööda teeme ka kontakttunde, aga näiteks ülikoolis pole mõistlik suuri loenguid pidada, sest see teeb evakueerumise keeruliseks. Kunagi ei tea, mis võib järgmiseks juhtuda,“ tõdes Polianska.

Uued teadmised

Polianska õpetab Ukrainas üliõpilastele inglise keelt. Lisaks üldisele keelekursusele annab ta valikainet, kus keskendub rahvusvahelistele projektidele: aitab laiendada „Erasmus+“ õpivahetust plaanivate tudengite sõnavara ning selgitab neile taotlusprotsessi, reisimise ja kultuurierinevustega seotud küsimusi.

Enamasti suhtleb ta õpilastega veebi teel, peamiselt Zoomi ja Google Meetsi kaudu, aga aeg-ajalt kohtutakse väiksemates rühmades ka silmast silma – sageli õppehoone varjendis. Digitehnoloogilised vahendid ja oskused ei ole väga kiita.

„Tartus õppisin juba nende üheksa päeva jooksul suure hulga uusi asju. Hämmastav, kui palju on kõikvõimalikke platvorme ja haridustehnoloogilisi vahendeid, millest ma polnud varem kuulnudki! Väga huvitav on olnud õppida tehisaru kasutama, mida me Ukrainas veel väga vähe teeme. Sain palju uusi ideid, mida oma koolis juhtkonnaga arutada, et meie töö oleks tõhusam,“ ütles Polianska.

Emanuele Bardone sõnul keskendutigi mikrokraadiprogrammi algusnädalal kohapeal praktiliste oskuste omandamisele ja osalejatevaheliste sidemete sõlmimisele. Ülesanded olid loomingulised ja eeldasid koostööd – kas või näiteks haridusteemalise video tegemine.

„Nad pidid ise idee välja mõtlema, selle välja mängima, üles filmima ja kokku monteerima, et katsetada erinevaid tehnilisi vahendeid ja platvorme, mida neile tutvustasime. Kusjuures haridustehnoloogia ongi nagu filmi tegemine – seda ei saa üksi teha, on vaja meeskonda, oma eriala spetsialiste, et lõpptulemus oleks tervikuna hea,“ selgitas Bardone.

Nii tegi üks keeleõpetajate rühm interaktiivse õppevideo, kus vaatajad peavad filmi vaadates aktsendi järgi ära arvama, kust ekraanil näidatav inglise keele kõneleja pärit on. Aktsendi määramiseks kasutati ka tehisaru.

„Nemad lubasid seda nüüd oma koolides õppetöös kasutada. Meie eesmärk oli praktilises vormis tutvustada eri võimalusi ja vahendeid, aga mul on väga hea meel, et tehtigi valmis päris asju päris töö jaoks. Praktika osa on selles programmis äärmiselt oluline.“

Kui kontaktõppepäevadel Tartus said osalejad silmast silma suhelda ja õppetöös ise käed külge panna, siis septembris jätkub programm veebi teel. Iseseisva õppe maht on küll suur – 365 tundi –, kuid programmi korraldajad lubavad, et aitavad koosõppimise vaimus kõigil õigel teel püsida.

„Peale selle, et õpime lähemalt tundma ja kasutama konkreetseid platvorme ja tehnilisi võimalusi, uurime ka filosoofilist tausta: mis on üldse sisuloome, kuidas seda eri kanalites teha, mil moel loojutustamine eri olukordades toimib, kuidas seda võimalikult hästi teha jne. Haridustehnoloogia pole ju ainult tehnoloogia – esmatähtis on mõista, miks seda tehnoloogiat vaja on ning kuidas see muudab teadmiste edasiandmise selgemaks ja lihtsamaks,“ ütles Bardone.