Virginia Woolf uskus, et maailma suurimad imed ei peitu kaugetel mandritel, vaid meid vahetult ümbritsevas keskkonnas ja inimese enda mõtetes. Tema loomingus kuulusid kokku kaks sõna:wonder jawander, eesti keeli imestamine ja uitamine.
Eret Talviste teadusprojekt „Rahvusriigid, etnilisus ja kuuluvustunne: transnatsionaalse modernismi tekke uurimine Eesti ja Iiri kirjanduses“ pälvis Eesti Teadusagentuurilt stardigrandi aastateks 2026–2028.
Minu uus teadusprojekt liigub just nende kahe sõna jälgedes. See teekond viib Eesti soodest Iirimaa rannikute ja Florida mudaste põldudeni, et uurida, kuidas modernistlik kirjandus kujutas kuuluvust ajal, mil maailm muutus järjest rahutumaks.
Inglise keeles on wonder ja wander omavahel nii sisuliselt kui ka keeleliselt tihedasti põimunud. Eesti keeles võiks vastav sõnapaar olla unistamine ja uitamine, ent imestamine on unistamise asemel sisuliselt siiski täpsem. Kuigi mõnes mõttes sobivad kokku kõik kolm: kes uitab, see sageli imestab, ja kes tõeliselt imestab, see kaldub ka mõttes uitama ehk unistama.
Need sõnad on mulle andnud Virginia Woolfi looming: romaanid, esseistika, kriitika ja päevikusissekanded. Näiteks romaanis „Tuletorni juurde“ kordub sõna wonder üle 50 korra. Woolfi tegelased imestavad ja uitavad seal nii poeetiliselt kui ka sisuliselt. Sellest, kas imestuse tähtsus ka eestikeelses tõlkes välja joonistub, loodan ma 2027. aastaks koos mõtteloo teaduri Juhan Hellermaga teadusartikli kirjutada.
Kaks viisi maailma vaadata
Woolfi silmis pole aga imestamine alati ühesugune. Essees „The Elizabethan Lumber Room“ („Elizabethi ajastu pööning“) kirjeldab ta kaht maailma vaatamise viisi: ekshibitsionistlikku ja eetilist imestamist. Esimesel juhul pannakse püünele vaatamiseks n-ö veidrad asjad. Kujutagem ette muuseumi, kuhu on kuhjatud võõramaised esemed ja loomad; või loomaaeda, kus kaelkirjak, sebra ja jõehobu on vaatamisväärsed lihtsalt sellepärast, et nad on kellegi jaoks võõrad.
Ekshibitsionistlikku imestamist seostab Woolf kolonialismi algusega, mil eurooplased tõid meretagustelt maadelt kaasa oma silmade jaoks veidrad asjad, taimed, loomad ja inimesed, et need kodus väljanäitusele panna. See on imestamine, milles peitub hirm teistsuguse ees – soov tundmatu kinni püüda, puuri või klaasi taha panna ja seda eemalt imestades vaadata.
Selle kõrval arenes siiski ka teistsugune, sissevaatav imestamine, mille Woolf leidis mitmekülgse õpetlase Sir Thomas Browne’i kirjutistest. Need paigutuvad kusagile sisemise ja välimise maailma puutejoonele. Browne ei otsi imesid ookeani tagant, vaid märkab neid rohus oma jalge all, lilledes, putukates ja omaenda sisemaailmas: „Me kanname endas imesid, mida otsime väljaspool endid; kogu Aafrika ja selle imed on meis endis.“
Lähedal olevale keskendudes ilmneb, et selleski on omad kaugused ja mõistatused.
See on eetiline, vaikne ja tähelepanelik imestamine. Browne ei torma maailma vallutama, ta ei pea imestamiseks vaatama võõraste põlisrahvaste rõivaid või maske, jõehobusid või krokodille ega looma lugusid mitme peaga koletistest, kes elavad kaugetes paikades. Browne – ja tema kaudu ka Woolf – keskendub sellele, mis on lähedal. Lähedal olevale keskendudes ilmneb, et selleski on omad kaugused ja mõistatused.
Seadsin oma projekti keskmesse Woolfi mõtted imestamisest ja uitamisest, sest need lubavad mul endalgi imestada ja uidata, et mõtestada seda, kuidas modernistlik kirjandus eri paikades imestas ja uitas, millest mõtles ja kuhu rändas. Samuti aitavad need sõnad mõtestada seda, kuidas me praegusel ajal, kui kõik imestamised on justkui imestatud ja uitamised uidatud, modernistlikku kirjandust loeme.
Woolfi mõtete abil saan ma uurida eesti, iiri ja USA lõunaosariikide kirjandust värske pilguga erinevatest geograafilistest positsioonidest, tõlkides vastastikku eri keeli ja perspektiive. Töötan projektis koos iiri kirjanduse uurija Tara Giddensi ja eesti kirjanduse asjatundja Merlin Kirikaliga. Minu roll on hoida imestamisele ja uitamisele toetuvat võrdlust koos, mõeldes sellest, kuidas praegused dekoloniaalsed, feministlikud ja posthumanistlikud teooriad aitavad (ilu)kirjanduslikke imestamisi ja uitamisi mõista.
Virginia Woolfi töö on siin omamoodi alguspunkt. Koos abikaasa Leonard Woolfiga asutatud kirjastuses The Hogarth Press avaldasid nad palju väliskirjandust, et pakkuda inglise lugejale midagi kaugemat. Järgides Woolfi ja The Hogarth Pressi avarat vaadet, keskendun kolmele kirjanikule, kes kõik rändasid ja liikusid oma elus erinevatel, muu hulgas vägivaldsetel põhjustel. Niisamuti rändavad nende loodud tegelased – kui mitte alati füüsiliselt, siis vähemalt oma mõtetes.
Kolm kirjanikku, kolm rännakut
Autorid on valitud sihilikult erinevad. Rahvusvaheliselt vähetuntud Leida Kibuvits kirjutas eesti keeles ja tema tegelased pärinevad enamasti töölisklassist. Tema romaanis „Rahusõit“, mis mind enim paelub, on peategelane lisaks vähemusrahvuse esindaja äsja iseseisvunud Eestis.
Elizabeth Bowenit, jõukat angloiiri päritolu kirjanikku, võib pidada eelisseisus kosmopoliidiks, kes sai reisida Iirimaa, Ühendkuningriigi ja Mandri-Euroopa vahel. Samu privileege naudib enamik tema tegelastest.
Zora Neale Hurston oli mitmes mõttes vähemuste esindaja: mustanahaline naissoost kirjanik rängalt rassistlikus USA lõunaosas. Vaatamata takistustele kaitses ta ühe esimese mustanahalise naisena Columbia Ülikoolis kraadi antropoloogia alal, uuris Lõuna-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna mustanahaliste kogukondi ning käis tihti ja pikalt välitöödel. Rännuelu jäljed on selgelt põimunud tema ilukirjanduslikku loomingusse.
Kõik kolm romaani, mida ma võrdlen – Kibuvitsa „Rahusõit“, Boweni „The House in Paris“ („Maja Pariisis“) ja Hurstoni „Their Eyes Were Watching God“ („Nende silmad jälgisid Jumalat“) – ilmusid 1930. aastatel, kümnendil, mil maailmas levisid autoritaarsus ja fašism. Eesti ja Iirimaa olid sel ajal noored rahvusriigid suurte impeeriumide kõrval, USA-s rusus mustanahaliste kogukonda jätkuvalt orjuse pärand.
Mida tähendab kuuluda kuhugi ajal, mil piirid muutuvad ja inimesed tunnevad end üha ebakindlamalt?
Neis teostes on vastamisi kohalik ja üleilmne või natsionalism ja modernism, kuid autorid näitavad, et need ei ole vastandid, vaid piiripealsed ja muutuvad mõisted. Inglise võimu lõpp Iirimaal tõi kaasa angloiirlaste kodutuse, silmapiiri tumendas lähenev teine maailmasõda. Eestis püüti üles ehitada uut rahvusriiki. Florida osariigis lõid mustanahalised endale läbi raskuste oma linna.
Romaanides otsitakse uut keelt, mis suudaks neid muutusi väljendada. Mida tähendab kuuluda kuhugi ajal, mil piirid muutuvad ja inimesed tunnevad end üha ebakindlamalt?
Kibuvitsa „Rahusõidu“ peategelane Eege elab soisel maal ja otsib oma kohta äsja iseseisvunud Eestis. Boweni Karen liigub Pariisi, Londoni, Kenti ja Iirimaa vahet ning tunneb sageli end juurtetu ja kodutuna. Hurstoni Janie jälgib Evergladesi soistel põldudel mesilasi, kirsiõisi ja looklevaid teid, et leida õnn koos armastatud mehega.
Kõik kolm romaani kujutavad oma eriomasel moel noorte naiste perspektiivist uue rahvusriigi tekkimist, angloiirlaste langust või mustanahaliste linna ehitamist piirkondades, kus piirid ja identiteedid muutuvad, nagu soodes ja rannikualadel.
Autorid lubavad oma noortel peategelastel „sind imestama panna“, „kevadega üle maailma hullama minna“, istuda murule, „käed ja süli vabad“, sest „nii on parem ja kergem mõelda“, ja tunda „soovimatust [—] kohale jõuda“. Tähelepanuväärne on, et neid mõtteid lubati naistegelastele ajal, mil identiteet ja rahvus suruti 1930. aastate tõusva fašismi tingimustes rangetesse piiridesse; mil inimesi sunniti vägivaldselt ümber asuma.
Keha, maastik ja kuuluvus
1930-ndate kogemus on nendesse romaanidesse kirjutatud stiilis, mis annab lugejale edasi karakterite kehalisi kogemusi. Boweni teose tegelased suruvad käed värskesse kevadisse murusse, jättes seejärel üles kerkivad rohulibled lugejat kummitama. Kibuvitsa Eege vajutab oma tedretäpilise lõua raudteeääresesse soisesse maasse. Hurstoni Janie väsinud jalad kõnnivad kruusateedel ja käivad läbi mudast.
Nende autorite keeleline väljendus kinnitab, kuidas keel suudab kehalisi aistinguid paberile talletada. Lugeja näeb küll ainult trükitud tähti ja tunneb paberit, kuid sõnad süübivad sügavale kehasse. Ta saab ette kujutada, mis tunne on vajutada käsi kevadisele murule, eriti kui seal lähedal on teine käsi, mida tahaks katsuda; mis tunne on astuda paljajalu suvistel teedel või lebada rannas, lõug ja keha liiva surutud, pilk silmapiirile suunatud.
Kui eesti kirjandus jääb ainult iseenda juurde, lõikab see end muust maailmast ära. Eri kultuuride ja poliitiliste kontekstide võrdlus aitab näha nii oma kirjandust kui ka maailma laiemalt.
Tänapäeva kirjandusteadlane saab sellistesse tunnetest ja aistingutest laetud hetkedesse pakitud ideid lahti pakkida nagu reisikohvrit. Mina kasutan selleks märksõnu hargmaisus, kobarmõtlemine, ülekandmine ja kaasaskantav modernsus. Küsin teistele teoreetikutele toetudes, mida saab Kibuvitsa modernismist kaasa võtta angloameerika konteksti ja mida sealt omakorda eesti kirjandusväljale. Millised mõttekobarad sedasi tekivad?
Selline võrdlemine, isegi meelevaldne, aitab rikastada meie arusaama nii enda rahvuskirjandusest kui ka teiste rahvaste, maade ja kogukondade omast. Eriti tähtis on see väikeriikide ja -rahvaste jaoks. Kui eesti kirjandus jääb ainult iseenda juurde, lõikab see end muust maailmast ära. Eri kultuuride ja poliitiliste kontekstide võrdlus aitab näha nii oma kirjandust kui ka maailma laiemalt.
Kõige tähtsam küsimus, mille need romaanid esitavad, on ajakohane ka praegu: mida tähendab kuuluvustunne? Kellel ja miks on õigus kuuluda teatud kogukonda, rahvusesse, paika? Minu hüpotees on, et nii Kibuvits, Bowen kui ka Hurston kirjeldavad kuuluvust kui midagi, mis käib kokku ökoloogia, mitte ideoloogiaga. Nende tegelased kuuluvad pigem maastikku: rannale, sohu, murule, tolmustele teedele ja mudasse.
Sellest hargneb, mitte ainult üle ja läbi maade, vaid olulisel määral ka üle ja läbi vee, riikideülene, ökoloogiatevaheline kirjandus, mis korraga uitab ja imestab. Ning võib-olla õpetab see meid ka praegu maailma veidi aeglasemalt ja tähelepanelikumalt vaatama.
Artikkel põhineb 14. märtsil eesti raamatu aasta lõpukonverentsil peetud ettekandel.
