Kreutzwald ja „Kalevipoeg“

Eestikeelse ülikooli piduliku avamise puhul 1919. aastal lõi silmapaistva luuleteose „Õnnesoov“ seejärgne eesti ja välismaise kirjanduse professor Gustav Suits (vt Universitas Tartuensis, veebruar 2025). Tema oli ka Noor-Eesti vaimuliikumise juhtkujude seas see, kes vaikimisi ja sündsalt, kuid kindlalt hakkas tõrjuma proosameister Friedebert Tuglase ning keeleuuendaja Johannes Aaviku nurinaid „Kalevipoja“ (1861) ja selle looja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) üle.

Parim sissejuhatus „Kalevipoega“ puudutavasse põhimõttelisse lahknevusse nooreestlaste seas on Gustav Suitsu tähelepanuväärne, kuid seni vaid tagasihoidliku nõukogudeaegse väljaandena kodumaisele lugejale kättesaadav uurimus „Noor Kreutzwald“ (Loomingu Raamatukogu 1/2, 1984), mille toimetajaks oli Heldur Niit (1928–2010).

Suitsu suur töö

Suitsu uurimuse aluseks olid ajakirjas Looming aastail 1931–1935 ilmunud artiklid. Esmalt avaldati tervikteos Suitsu eestikeelse käsikirja põhjal Helvi Katajavuori tõlkes hoopis soome keeles: „Nuori Kreutzwald“ (Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1953). Eestikeelne algupärand ilmus tunduvalt hiljem, kodumaise väljaande vahetu eelkajana Lundis (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1983).

„Noor Kreutzwald“ algab põhjaliku taustakäsitlusega lauluisa päritolust, lapsepõlvest ja varaseimast kooliajast ning lõpeb 1833. aastaga, kui Kreutzwald kaheksa aastat kestnud õpingute järel sai Tartu Ülikoolist arstidiplomi ja abiellus sakslanna Maria Elisabeth Saedleriga, Mecklenburgist pärit tinariistade tootja Johann Saedleri tütrega. (Taustaks see, et õpinguajal Tartus elas Kreutzwald Kivi tänaval Saedleri majas üürilisena.)

Samal aastal siirdus Kreutzwald Võrru, kus sai koha linna- ja maakonnaarstina. Võrus elas ta üle 40 aasta. Kirjaniku mälestus on hoole ja armastusega talletatud tema sealses kodus, nüüdses muuseumis. Tamula järve ääres kõrgub Amandus Adamsoni loodud Kreutzwaldi mälestussammas (1926).

Gustav Suits ei rutta Kreutzwaldi noorpõlve ja varajast vaimset kujunemist kirjeldades kordagi ette antud ajaraamist, kuid juba asjaolu ise, et ta Kreutzwaldi loomingut õigupoolest esimesena uurima hakkas, on paljutähenduslik. Kreutzwaldi elutausta lähimal viisil tundma õppides püüdis Suits külastada kõiki paiku, kus oli lootust Kreutzwaldi noorpõlve jälgi kohata. „Noore Kreutzwaldi“ esimese peatüki lõpus kirjutab ta:

„Sõitsin ühel suvepäeval 1934 Kadrina aleviku ja Jõepere mõisa vahelist maanteed. Maastik muutus künklikuks. Saabusin Kreutzwaldi sünnimaale. [—] Kreutzwaldi vanemate kodukoldest, alandlikust suitsutarest, kus nende mälestusväärne poeg sündis, polnud küll järel muud kui maadligi lammunud ahervare, väike kivihunnik. Kadrina Põllumeeste Seltsi noored olid püstitanud lihtsa puust mälestustulba, millele olid kirjutanud sõnad: Kaugel näen kodu kasvamas. Fr. R. Kreutsvaldi sünnikoht. Neljanurgelise ahtakese väljaku igasse nurka oli istutatud noor kask.

Eemal sillerdusid Neeruti mõhnastiku ja kõrgendiku ilusad metsasalgud sinise taeva ja särava suvepäikese all. Südames paisus hardumine selle kodumaa nurgakese vastu, kust Ristmetsa poeg sirgus Kreutzwaldiks.“

Kindlamini kui ükski teine eesti kirjanik kuulub Kreutzwald oma loominguga maailmakirjanduse pühitsetud kaanonisse.

Tartus ja ülikooli õhustikus, sõprusvahekorras rahvuskaaslase, ülikoolis samuti arstikutse omandanud Friedrich Robert Faehlmanniga tärkas rahvuseepose loomise mõte. Kreutzwaldist Tartu Ülikoolis, tema vaimsest kujunemisest, huvidest ja iseloomust annab Suitsu „Noor Kreutzwald“ usaldusväärse ettekujutuse.

Edasine huvi

Tugevaim mõeldav akadeemiline kosutus ja jätk Gustav Suitsu töödele ja hinnangulisele hoiakule tuli Viljandimaal sündinud, Eesti Vabariigi vägedes vabadussõjast osa võtnud, seejärel (1919–1923) Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas õppinud, end Helsingis, Pariisis ja Sorbonne’is täiendanud ning Tartu Ülikoolis (1929–1936) nii eesti kirjanduse ja rahvaluule kui ka Lääne-Euroopa kirjanduslugu õpetanud August Annistilt (1899–1972). Pärast teise maailmasõja lõppu ja nõukogude ajajärgu algust määras okupatsioonivõim ta viieks aastaks Valgas ja Harkus vanglakaristust kandma.

1935. aastal kaitses Annist väitekirja „Kalevipoeg eesti rahvaluules“. Tema elutöö suursaavutusteks kujunesid monograafiad Elias Lönnroti „Kalevalast“ („Kalevala kui kunstiteos“, 1935, 1944, 1969; soome k Porvoos 1969) ja Kreutzwaldi „Kalevipojast“. See viimane – „Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg““ – ilmus kõige täielikumal kujul trükis postuumselt, Ülo Tedre (1928–2015) koostatuna (Tallinn: EKSA, 2005, 909 lk). Olgu siin ära nimetatud Annisti peajäreldused:

„„Kalevipoja“ sünd on osa üle-euroopalisest isikut-vabastavast kultuuriliikumisest.“ (lk 376);
„Peamine välissiht on teosel mõjuda rahvuslikult, äratada võõrastes eesti rahva austust ja eestlastes enestes rahvuslikku teadvust ja armastust.“ (lk 560);
„[teos] on vaba endaväljendus – esimest korda eesti keeles.“ (lk 621)

Sellele sobib lisada ka lõik raamatust „Sünnimaa, kui tõusta suudad“ (autor J. Talvet, Tartu Ülikooli kirjastus, 2024, lk 51–57):

„Peale filosoofia (mis üldistusjõus ei jää alla Goethele) on „Kalevipoja“ „omandamise“ raskused tulenenud ajaloolis-ideoloogilisest kontekstist. „Kalevipoeg“ on läbinisti patriootiline teos, tegelikult ja täpsemalt öeldes „patriootilis-matriootiline“. K. J. Petersoni jälgedes kinnitas Kreutzwald meie omakultuuri loomise absoluutset vajadust ja kohustust siinse põlisrahva emakeeles, seega eesti keeles, mille väljenduslik ja sõnavaraline rikkus oli väljapaistvalt nähtunud rahvaluule suulises traditsioonis. Selle traditsiooni peamiseiks loojaiks peetakse eesti talunaisi. [—]

On täiesti mõeldav, et Kreutzwald, kelle loomes pole jälgegi hegeliaanlikult sirgjoonelisest selgusest, suutis luua filosoofilised sümbolid 21. sajandi majandusliku ja ökoloogilise kriisi maailmale ja sellele, mida võib oodata järgnevast. Need on sügavad märgid, mis ideaalis haaravad endasse tänapäevase kultuuriökoloogia kõikmõeldavaid tähendusi ‒ vajadust looduse kohaloluks vabas loovuses, keeles ja väljenduses, individuaalsete keelelis-autohtoonsete kultuuride erisugususe tunnistamist maailmakultuuri sümbiootilises koosluses, dialoogi ja tasakaalu poole püüdlemist mees- ja naissoo vahel, traditsiooni ja uuenduslike otsingute vahel, keskuste ja äärte, suurte ja väikeste kultuuride vahel.“

Pärisorjadest mõisateenijate peres sündinud (ja alles mõneteistkümne aasta vanusena perekonnanime Kreutzwald saanud) Friedrich Reinholdi peateos, kahekümnes laulus värsseepos „Kalevipoeg“ on tervikuna tõlgitud tosinasse võõrkeelde. Laia rahvusvahelisse ringlusse on läinud ka Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Kindlamini kui ükski teine eesti kirjanik kuulub Kreutzwald oma loominguga maailmakirjanduse pühitsetud kaanonisse.

F. R. Kreutzwald, „Kalevipoeg“ (1861)

„Sissejuhatuseks“ (katkendeid)