Sekkumine on osa kogukondlikust vastutusest: see ei ole mitte ainult eetiline, vaid ka praktiline viis probleemide ennetamiseks.
Hooliva ja õiglase kogukonna üks olulisimaid tunnuseid on liikmete valmisolek sekkuda, kui märgatakse ebaõiglust, kiusamist või kõrvalejäetust. Sekkumine pole pelgalt julge tegu – see on märk vastutusest, empaatiast ja väärtustest, millel võiks põhineda iga organisatsioon.
Sageli arvatakse, et väärkohtlemine ja diskrimineerimine on harv juhtum, mis torkab hästi silma ja millele tuleb ilmselgelt kohe vahele astuda. Tegelikkuses aga algavad paljud probleemid väikestest „süütutest“ kommentaaridest, naljadest või kõrvalejätmistest, mis aja jooksul süvenevad. Lõpuks jätavad need tugeva jälje nii inimesse, kes sellise käitumise osaks saab, kui ka neisse, kes tema ümber on. Just sellepärast on tähtis reageerida juba esimesi märke nähes, mitte oodata, kuni olukord muutub talumatuks.
Hoolimiseks ei pea olema ekspert
Rootsi soouuringute ekspert Fredrik Bondestam on viidanud murettekitavale statistikale: kuigi teadlikkus ahistamisest ja soolisest vägivallast on järjest suurenenud, selliste juhtumite sagedus hoopis kasvab. Üks peamisi põhjuseid, miks neist ei teatata, on kahtlus, kas juhtunu oli ikka piisavalt tõsine.
Siin ongi oluline kõrvalseisja roll. Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant Johan Pastarus soovitab usaldada oma sisetunnet: kui tundub, et mingi käitumisviis või nali õppe- või töökeskkonnas ei ole aktsepteeritav, siis tõenäoliselt nii ongi. Kui toimunu tekitab küsimusi, tasub võimalikule ohvrile pakkuda tuge ja julgustada teda ebaõiglusele vastu seisma või anda võimalikule ahistajale ise tagasisidet. Pastarus on veendunud, et suur osa tagasiside saajaist võtab seda kuulda ja muudab oma käitumist.
On levinud väärarusaam, et sekkumise tulemus on avalik konflikt. Tegelikult koosneb vaheleastumine lihtsatest sammudest: märkamisest, turvatunde tekitamisest ja abini suunamisest. Kolleegi või sõbrana polegi vaja endale suuremat koormat võtta. Hoolivuse näitamiseks ei pea olema ekspert – sageli piisab sellest, kui olla kannatanu jaoks olemas ja anda märku, et ta ei ole üksi.
Keskkond, kus inimesed tunnevad, et nad võivad vahele astuda ja neid toetatakse selles, ei teki iseenesest. See vajab teadlikku kujundamist, süsteemset ennetustööd ja eeskujusid, kes julgevad ka ebamugavas olukorras oma väärtustele kindlaks jääda. Kui organisatsioon räägib hoolivusest, kuid talub vaikides kellegi ebaõiglast kohtlemist või kiusamist, on väärtuste ja tegelikkuse vahel selge vastuolu. Väärtuspõhisus ei tähenda ainult ilusaid sõnu, vaid ka valmidust iga päev kokkulepitud põhimõtete järgi tegutseda.
Avatust ja sekkumisvalmidust soosivad tööandjad ja haridusasutused loovad keskkonna, kus probleemid ei paisu kriisiks, vaid lahenevad varakult. Uuringud ja praktika kinnitavad, et ennetavale ja hoolivale kultuurile orienteeritud organisatsioonide töö on tulemuslikum ning sealsete töötajate heaolu suurem.
Sekkumisjulgust on keeruline leida
On inimlik, et kardame mõnikord vahele astuda: eksida, üle reageerida, saada ise samamoodi koheldud. Loodame ehk, et keegi teine märkab ja võtab midagi ette. Kuid mida kauem me ootame, seda rohkem süveneb vaikusekultuur – see nähtamatu surve, mis tekitab tunde, et parem on vaikselt kõrvale vaadata. Selline hoiak lubab probleemidel kasvada ja kahjustab lõpuks kõiki.
Me kõik soovime kuuluda kogukonda, kus meid märgatakse, austatakse ja toetatakse. Selline kogukond algab aga meist endist. Kas oleme tähelepanelikud ja julgeme küsida? Kas söandame kellegi eest seista? Kui vastame „jah“, anname ruumi paremale, õiglasemale ja väärtuspõhisemale kultuurile, olgu siis ülikoolis, tööl või ühiskonnas laiemalt.
Julgustan koolitaja ja nõustaja Triin Toomesaare eeskujul kõiki ülikoolipere liikmeid õppima ja väikeste sammude abil kinnistama sekkumiskäitumist kui kasulikku ja empaatilist harjumust. Kui soovime, et organisatsioonid oleksid oma väärtustega kooskõlas, peab sekkumisjulgus olema meile igapäevane. Vaikimine ei tähenda neutraalseks jäämist, vaid valikut. Just see valik määrab, kas oleme osa probleemist või osa lahendusest.
Artikkel on ajendatud avalik-õiguslike ülikoolide ja teadusagentuuri maikuus tähistatud mitmekesisuse nädalast „Julge sekkuda!“.
Kuidas ebaõigluse, väärkohtlemise või diskrimineerimise korral sekkuda?
- Märka. Pane tähele väikseidki märke, mis viitavad kõrvalejäetusele, ebavõrdsusele või väärkohtlemisele.
- Loo turvaline ruum. Paku usalduslikku keskkonda, kus inimene saab oma kogemust jagada.
- Suuna abini. Vajaduse korral toeta abivajajat kontakti loomisel spetsialistide või juhtkonnaga.
Selleks et suunata ülikoolipere liikmeid märkama sekkumist vajavaid olukordi ja julgustada neid tegutsema, on ülikoolide võrdse kohtlemise ja personalivaldkonna eksperdid töötanud välja juhendi „Julge sekkuda!“. Selle leiab voldiku ja plakati kujul ka õppehoonetest.
Lisa kommentaar