Viimasel kümnendil on Eestis toimunud hulganisti muutusi, mis puudutavad naiste seksuaal- ja reproduktiivtervist. 26. mail avaldas Tartu Ülikooli naistekliinik kolmanda Eesti naiste tervise uuringu tulemused, mida uurimisrühma liikmed tutvustasid lähemalt ka veebiseminaril.
Uuring, mida on korraldatud alates 2004. aastast iga kümne aasta tagant, on üks põhjalikumaid viise Eesti naiste terviseandmete kogumiseks.
Sünnitusabi ja günekoloogia kaasprofessor ja TÜ kliinikumi vanemarst-õppejõud Kai Part ütles uusi tulemusi eelmistega võrreldes, et Eesti naiste suhted ja seksuaalsus on ajas avardunud. „Suurenenud on rahulolu paarisuhtega, hoiakud on muutunud liberaalsemaks ja seksuaalkogemused mitmekesisemaks. Samal ajal on kasvanud teadlikkus seksuaal- ja vaimsest vägivallast ning loodud ohvriabi teenuseid,“ loetles Part.
Seksuaaltervise teenuste pakkujate ring on varasemaga võrreldes laienenud, rohkem on esmatasandi tervisekeskusi ja pakutakse iseseisvat ämmaemandusabi. Samas on reformide tulemusel sünnitusabi osutavate haiglate arv vähenenud.
Oma keha tundmine
Sünnitusabi ja günekoloogia professori ja naistekliiniku ülemarst-õppejõu Helle Karro sõnul arvatakse sageli, et naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis on oluline ainult viljakas eas, kuid see ei ole nii. Nii seksuaaltervis kui ka naiste õiguste tagamine on tähtis sünnist surmani.
„Igaühel on õigus ligi pääseda heale tervishoiule ja õigus hoiduda rasedusest, kui ta seda ei soovi. Seksuaalharidus, nõustamine ja rasestumisvastased vahendid peavad olema – ja õnneks meil ongi – kõigile kättesaadavad, et naistel oleks võimalus elada rahuldust pakkuvat ja turvalist seksuaalelu,“ rääkis Karro.
Kai Part lisas, et seksuaalkasvatus peaks algama väiksest peale: lastele võiks õpetada kehaosade nimetusi, ujumisriiete reeglit – ujumisriiete alla jäävad kehaosad on privaatsed ja keegi ei tohi neid ilma lapse nõusolekuta puudutada –, ning seda, et teise puudutamiseks tuleb luba küsida ja soovimatust puudutusest võib keelduda.
„Mida vanemaks laps saab, seda suuremaks muutub kooli tähtsus seksuaalhariduse andmisel. Sealjuures ei tohiks see piirduda ühe loenguga, vaid peaks algama esimesest klassist ja kestma loomuliku osana kooli lõpuni,“ rääkis Part. Uuringus osalenud kuni 24-aastastest oli koolis seksuaalteemasid käsitlenud küll 95%, kuid paljud hindasid seda käsitlust liiga väheseks.
Mahavaikitud menstruatsioon
Kooliajal, keskmiselt 13-aastaselt, algab tüdrukutel menstruatsioon. Andmete järgi on selle algus aja jooksul nihkunud varasemaks. Üle kolmveerandi uuringus osalenutest kurtis menstruatsioonivaevusi ja lausa 43% on nende tõttu tihti või vähemalt mõnikord pidanud koolist, töölt või koosviibimistelt puuduma.
Sünnitusabi ja günekoloogia kaasprofessori ja TÜ kliinikumi vanemarst-õppejõu Made Laanpere arvates ei ole see 21. sajandil normaalne. „Paljud noored, kes valudega lõpuks naistearsti juurde jõuavad, on aastaid kannatanud. Kodus on neile sageli öeldud, et nii on lihtsalt alati olnud. Valu leevendamiseks kasutatakse kuumakotti, vahel ka ebamõistlikus koguses valuvaigisteid, ja koolile kirjutatakse puudumistõend. Tänapäeva ellu selline lähenemine enam ei sobi – tüdrukutele ju menstruatsioonivalude pärast poiste kõrval mingeid järeleandmisi ei tehta,“ ütles Laanpere.
Tihti on nende tüdrukute emad ise samamoodi kannatanud, sest omal ajal sellistest asjadest ei räägitud. Nii tuleb neilegi üllatusena, et valude leevendamiseks ja verekaotuse vähendamiseks on olemas tõhus ja ohutu ravi.
Kõik algab märkamisest ja teadvustamisest. – Made Laanpere
Samamoodi vaikitakse ühiskonnas menopausist, millega kaasnevad näiteks sagedased kuumahood ja öine higistamine. Uuringu tegijad loodavad, et see hakkab lõpuks muutuma, sest nii menstruatsioon kui ka menopaus on naiste elu loomulik osa, mille mõju igapäevaelule on seni alahinnatud.
„Kõik algab märkamisest ja teadvustamisest, et need on olemas ja mõjutavad naiste elu. Ka tööandjad peavad hakkama selliseid asju teadvustama, et naiste vajadustele töökeskkonnas rohkem tähelepanu pöörata,“ rääkis Laanpere.
Kuigi umbes 67% naistest hindas uuringus oma tervist heaks või väga heaks, tuli välja, et iga viies vastaja on aasta jooksul kogenud rohkem kui pooltel päevadel või isegi iga päev lootusetust, masendust või depressiooni. Antidepressante tarvitab iga kümnes vastaja – seda on kaks korda rohkem, kui Eesti naiste 2014. aasta terviseuuringus. Laanpere tõdes, et eriti murettekitav on see suundumus noorte hulgas. „Neil on selgelt rohkem vaimse tervise probleeme ja sellele peab suuremat tähelepanu pöörama. Märkimisväärne on ka see, et kui tüdrukute vaated on järjest liberaalsemad, siis teised uuringud näitavad, et poiste hoiakud on aastatega muutunud üha konservatiivsemaks ja kontrollivamaks, kohati isegi misogüünseks.“
Teadlikkus vägivallast
Niisuguse lõhe tagajärg võib olla ka naistevastase vägivalla märgatav kasv. Kui elu jooksul kehalist vägivalda kogenute osakaal on kümne aastaga veidi langenud (48%-lt 42%-le), siis vaimset vägivalda kogenute osakaal on samavõrra tõusnud (35%-lt 41%-le). Seksuaalvägivalda kogenute osakaal on kasvanud 11% võrra (24%-lt 35%-le), kusjuures hüppeliselt – 2014. aastaga võrreldes enam kui kaks korda – on suurenenud just seksuaalvägivallaga kokku puutunud nooremate vastajate arv.
Uuringu korraldajad tõdesid, et vaimne ja seksuaalne vägivald võib avalduda mitmetahulisemalt kui kehaline vägivald, ja võib oletada, et selle probleemistiku toomine avalikku arutellu on aidanud ohvritel kogetut paremini mõista.
Rahvastikupõhises küsitlusuuringus uuriti lisaks üldisele ja vaimsele tervisele, seksuaalsusele, menstruatsiooni- ja menopausikogemustele ning vägivallaga kokkupuutumisele ka kogemusi lähisuhete, naistearstil käimise, rasedusest hoidumise, raseduse katkestamise, viljatuse, lastesaamisplaanide jakoroonaaegsete piirangutega. Analüüsis kasutati 5443 naise andmeid.
Lisa kommentaar