Universitas Tartuensis jätkab arutelu teaduse rahastamise üle. Eesti Teaduste Akadeemia president Mart Saarma kirjeldab oma kogemuste põhjal võimalusi, mida biomeditsiini ja biotehnoloogia valdkonna teadlastel proovida tasub.
Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamine on arenenud riikides jõudsalt kasvanud ja jõudnud isegi kuni 4%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Seal kasutatakse 30–40% rahastusest alusuuringuteks ja 60–70% valdavalt ettevõtetes toimuvaks teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks.
Soome riigi eelarves on see suhe umbes 50 : 50. Samas tuleb ligi 70% teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastusest Soomes ettevõtjatelt. Põhjamaades on just ettevõtjad rahastuse eestkõnelejad.
Teadus- ja arendustegevuse püsiv ja ennustatav rahastamine on Eesti arenguks ülimalt tähtis. Kindlasti oleks vaja kulutusi pidevalt suurendada, aga see on praegu keeruline. Seoses kaitsekulutuste ja ühiskonna vananemisest johtuva sotsiaalkulutuste kasvuga on raske eeldada, et Eesti riigi toetus oluliselt kerkiks.
Loota, et Eesti ettevõtted suudaksid rahastust kiiresti suurendada, on ka kaunis ebareaalne – meil lihtsalt on liiga vähe selliseid ettevõtteid. Seetõttu peaks tõsiselt otsima uusi, alternatiivseid rahastusallikaid.
Näen siin kolme kiiresti rakendatavat võimalust ning analüüsin neid isikliku kogemuse põhjal, mistõttu piirduvad need eelkõige biomeditsiini ja biotehnoloogia valdkondadega.
Kiired võimalused oleksid esiteks rahvusvaheliste grantide taotlemine riiklikest asutustest; teiseks toetuse taotlemine rahvusvahelistest sihtasutustest ja heategevusfondidest; ning kolmandaks uurimis- ja koostöö- ning litsentsilepingute sõlmimine ettevõtetega.
Ameerika Ühendriigid, aga ka mitmed teised riigid, võimaldavad välismaistel teadlastel taotleda raha oma riiklikest teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni toetavatest asutustest. USA-s on nende hulgas näiteks Riiklik Tervishoiuinstituut (National Institutes of Health, NIH) ja Kaitseministeerium (United States Department of Defense), mille eelarved on miljardites dollarites. Neist saab taotleda raha kuni viieks aastaks ja toetussummad jäävad 100 000–500 000 dollari vahele aastas.
Rahvusvahelised grandid riiklikest asutustest
Riiklik Tervishoiuinstituut rahastab vaid selliseid projekte, mida USA-s ei tehta, aga mis on sellele riigile vajalikud. Seetõttu ei tasu neile esitada triviaalseid taotlusi.
Edukad on originaalsed taotlused, milles osaleb ka USA-s tegutsev partner, ja parimal juhul on juhtuurija USA teadlane. Tervishoiuinstituudi tavaline teadusprojekti (R01) grant on kuni 250 000 dollarit aastas ja tavaliselt antakse seda kaheks-kolmeks aastaks; loomulikult on ka suuremaid grante. Kaitseministeeriumi grandid on samas suurusjärgus.
USA asutustele esitatavad taotlused erinevad Eesti omadest, seetõttu on taotlusvormide täitmisel vaja kas kohalike teadlaste või administraatorite abi. USA-s on igal ülikoolil konkreetsed inimesed, kes neid keerulisi vorme täidavad. Granditaotluses tuleb esitada publitseerimata andmeid, mis viitavad hüpoteesi õigsusele. Hüpotees tuleb sõnastada selgelt ja esitada on vaja üksikasjalik katsete plaan.
Nii tervishoiuinstituudi kui ka Kaitseministeeriumi grantidel on oma administraatorid, kes taotlejaid aitavad ja juhendavad. Nende abi on väga vajalik. Aruandlus on detailne ja sisuline ning eriti rangelt peab järgima finantsnõudeid. Kokkuvõttes on mõlemad väga realistlikud uurimistoetuse saamise viisid ja neid tasub kindlasti kasutada.
Toetused rahvusvahelistest heategevusfondidest
Üks hea viis õppida uusi rahastusallikaid tundma on vaadata kolleegide artiklitest, keda nad toetuse eest tänavad. Nii leiate kiiresti ka sihtasutused ja heategevusfondid (ingl Charitable Foundations), mis toetavad teie ala.
Suur osa sellistest fondidest jagab raha vaid oma riigi teadlastele. Mõned annavad raha riigist välja vaid koostöö korral, aga leidub ka neid, kes jagavad toetust kõikidele teadlastele.
Mul on isiklik kogemus USA, Ühendkuningriigi, Taani ja Soome sihtasutustega.
Soome omad jagavad toetust vaid Soomes töötavatele teadlastele, aga projektis võib olla ka välismaine partner. Raha saamiseks peab sõlmima lepingu Soome laboriga. Soome fondidest on suurimad Kone, Sigrid Juséliuse ning Jane ja Aatos Erkko sihtasutused. Neilt võib saada kahe-kolme aasta pikkuseid grante, mis võivad ulatuda isegi kahe miljoni euroni.
Minu labori eelarvest on viimase kümne aasta jooksul üle 50% tulnud rahvusvahelistelt sihtasutustelt ja heategevusfondidelt.
– Mart Saarma
Taanis on eriti tugevad Novo Nordiski, Lundbecki ja Carlsbergi fond. Need jagavad väga mitmekesiseid toetusi nii akadeemilistes asutustes kui ka idufirmades töötavatele teadlastele.
Suurim neist, Novo Nordiski fond pakub väga erinevaid grante, millest mõningaid saavad taotleda ka Eesti teadlased. Lundbecki fondi toetused on märkimisväärsed, suuruse poolest tihti võrreldavad Euroopa Teadusnõukogu grantidega, kuid Lundbecki fondilt saab toetust ainult siis, kui taotlus on esitatud koostöös Taani laboriga.
Mul on väga hea kogemus nii Novo Nordiski kui ka Lundbeckiga. Esimesest olen saanud toetust ja teises olin aastaid hindamiskomisjoni esimees.
Ühendkuningriigiski on mitmeid heategevusfonde, kust Eesti teadlased ja ettevõtted saavad uurimistoetust taotleda. Minul on kogemusi Wellcome Trusti, Parkinson’s UK ja Cure Parkinson’s Trustiga.
Wellcome Trusti grandid võivad ulatuda miljonitesse eurodesse, aga ka kahe teise nimetatud fondi toetussummad on märkimisväärsed. Fondide reeglid muutuvad; praegu saab Parkinson’s UK-lt raha vaid koostööks Ühendkuningriigi partneriga.
USA-s on fonde palju ja mõned neist on ülisuured. Minul on kogemust Juvenile Diabetes Research Foundationi ja Michael J. Fox Foundation of Parkinson’s Researchiga. Mõlemad jagavad grante, mis võivad ulatuda miljonitesse dollaritesse, tavalisemad on 500 000 dollari suurused kaheaastased grandid. USA fondide rahastatud projekte kontrollitakse ja rahakasutust jälgitakse teraselt. Harilikult peab kaks korda aastas sisulist aru andma ja kui tulemusi pole, võidakse finantseerimine katkestada.
Minu labori eelarvest on viimase kümne aasta jooksul üle 50% tulnud rahvusvahelistelt sihtasutustelt ja heategevusfondidelt, mis näitab, et sealt on võimalik toetust saada.
Uurimis- ja koostöö- ning litsentsilepingud ettevõtetega
Nii USA kui ka Ühendkuningriigi ja Hollandi ülikoolides on biomeditsiini ja tehniliste alade teadustöö rahastamiseks väga tavaline sõlmida uurimis- ja koostöölepinguid või litsentsilepinguid ettevõtetega.Skandinaavias tehakse seda samuti, aga tehnilistel aladel rohkem kui biomeditsiinis.
Tasuks rõhutada kolme aspekti. Esiteks võiks need rahastusallikad ette võtta juhul, kui olete teinud tõesti märkimisväärse teadusliku avastuse. N-ö igapäevast teadust neile „müüma“ hakata ei tasu.
Teiseks on lepingu sünni eelduseks tavaliselt intellektuaalne omand. Kui teil pole registreeritud patenti või selle taotlust, siis firmadel huvi kaob.
Kolmandaks tasuks rõhutada, et selliste lepingute sõlmimisel on vaja professionaalset abi. Ülikoolide kompetents võib neis küsimustes olla puudulik, tõsiseltvõetava lepingu sõlmimiseks tasub palgata tippjuriste.
Lisa kommentaar