1973. aastal maalis kunstnik Toomas Vint teose „Etenduse ootel“ ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astus Toomas Asser. Täpselt 50 aastat hiljem ripub see maal rektor professor Asseri töökabineti seinal. Kunst tõepoolest seob inimesi, kohti ja aega.
Kunstnik ja kirjanik Toomas Vint (snd 1944) õppis aastatel 1962–1966 Tartu Ülikoolis bioloogiat, kuid otsustas lõpudiplomi püüdlemisest loobuda – ikka kunsti nimel. Neisse aastaisse langes ka kohustuslik armeeteenistus, kus Vindi üheks tugisambaks kujunes joonistamine. Valmisid ka esimesed guaššmaalid. Juba 1969. aastal tegi noor kunstnik kohvikus Pegasus oma näitusedebüüdi ja neli aastat hiljem arvati ta Eesti Kunstnike Liitu.
Nüüdseks ohtralt tunnustust pälvinud Toomas Vindi [1] loomingulisel teel on kindlasti mõjutajateks olnud nii tema graafikust vend Tõnis Vint (1942–2019) kui ka kunstnikust abikaasa Aili Vint (snd 1941), kuid nende kõrval on ta siiski olnud sõltumatu iseõppija. Tema loomingule mõeldes on kirjutatud: „Loomingulise vabaduseni jõudmiseks peab kunstnik omandama koolituse kindlad reeglid ja professionaalse maalitehnika ning seejärel neist üle kasvama – seesugune on enamiku kunstnike tee. Toomas Vindi areng on kulgenud erinevalt. Tema omandas kõigepealt just maalimise vabaduse [—].“ [2]
Vint maalib koduseid parke, aedu ja metsatukki. Teda ei köida eksootika ja võõrad maad, vaid see, mis on kõige lähemal ja kõige rohkem oma. Inimesi näeb tema maalidel harva, ja kui näeb, siis sagedamini lapsi ja noori. Lähemal vaatlemisel võib märgata peent detailsust ning pühendumust igas maalitud rohulibles ja puulehes. Selle kõige juures on aga kogu motiiv staatiline nagu stoppkaader või fotojäädvustus. Sellest mõjutatuna kannab kogu tema loomingut teatav nostalgiahõng: vaadake näiteks maali „Etenduse ootel“, ning teil tekib romantiline aimdus, et kunagi oli tõesti rohi rohelisem ja aeg helgem.
Mis etendust sellel maalil aga oodatakse? Eero Epner on seda motiivi nimetanud napakaks ning Toomas Vint on sellega ka rahumeeli nõustunud: „„Napakas“ on ammendav väljend. [—] Seda võib võtta kui postmodernistliku maailmakontseptsiooni võitu. Või nagu postmodernistlikku mõtlemist: metafoori asemel metonüümia.“ [3]
Seega võib maali tähenduse kokku võtta lihtsa tõdemusega: meie olemegi see oodatav etendus. Meie ise mängime nii pea- kui ka kõrvalosi ning maalidel kujutatud inimfiguuride pilgud on pööratud ootusärevalt meie poole.
Viited
1 Konrad Mäe preemia 1986 ja 1987, Kristjan Raua preemia 2015 jpm.
2 Maria Šaškina, Toomas Vint. Tallinn: Kunst, 1993, lk 2.
3 Eero Epner, Intervjuu: Toomas Vint. – Sirp, 16.04.2004.
Lisa kommentaar