Tänavu sügisel möödub 80 aastat suurpõgenemisest. Teise maailmasõja ajal oli kodumaalt sunnitud lahkuma umbes 80 000 eestlast, nende hulgas ka rohkesti kunstnikke.
Teadaolevalt kadus sõja ajal Eesti kunstielust eri põhjustel 106 kunstnikku ja 11 kunstiteadlast. Esmapilgul ei tundugi see arv suur, ent professionaalseid kunstnikke oli meil toona kõigest 200 ringis.[1]
Üheks silmapaistvaks sihtkohaks kujunes Saksamaal asuv Geislingeni linn, kuhu II maailmasõja järel loodi pagulaslaager. Tekkis omamoodi riik riigis, kus 1946. aasta kevadel elas juba ligi 4100 eestlast.[2] Aastate jooksul tuli neid sinna rohkemgi, sest teave eestlaste asumi kohta levis.
Hämmastavalt kiiresti kujunes välja elav kultuurielu: trükiti eestikeelseid ajalehti ja raamatuid, tegutses teater, korraldati laulu- ja tantsupidusid ning näitusi. Esimestel väljapanekutel eksponeeriti pea kõike, mis käepärast oli ja kodumaad meenutas: kaasa toodud fotosid, käsitööd, kunstiteoseid jne. 1946. aasta sügisel otsustas sealne eestlastest kunstnikkond, et tuleb hakata tegutsema sihipärasemalt, ja moodustati Eesti Kujutavkunstnike Keskus.
Üheks kunstielu juhtfiguuriks kujunes Tartus sündinud ja elanud kunstnik Endel Kõks (1912–1983), kes on 1951. aastal kirjutanud: „Olukorrale, milles eesti kunst viie aasta eest viibis, on iseloomulikud miljoniliste inimmasside liikumised ja liigutamised varemeis ja purustatud liiklusvõrguga ning kõigis eluvaldustes halvatud [—] maal.“[3] Harvad polnud juhud, „kui kunstnikud, kes esinesid parajasti Euroopa pealinnades ja leidsid tunnustamist välismaise ja oma kunstiarvustuse poolt, olid komandeeritud sütt laadima või mädanenud põhukotte sorteerima“.[4]
TÜ esimene eestlasest kunstiajaloo professor Armin Tuulse (1907–1977), kes oli lahkunud Rootsi, märkis 1954. aastal, et Eesti pagulaskunstnikel puudus küll majanduslik kindlustatus ja kohati ka mõistev publik, kuid neid hoidsid koos „ühised kunstitraditsioonid, läänelik orientatsioon ja kindel veendumus kunagi olukordade muutudes koju tagasi pöörduda“[5].
Ülikooli kunstimuuseumis avatav näitus „Me eksleme maailma rajus. Sõjavarjus loodud kunst: Geislingen 1944 – Tartu 2024“ tutvustab kolme Geislingeni laagris töötanud kunstnikku: Endel Kõksi, Agathe Veeberit (1901–1988) ja Hans Tsirki (1899–1987). Kui Kõks ja Veeber olid kunstihariduse saanud legendaarses Pallase kunstikoolis, siis Tsirk on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1925. aastal.
Paraku on Euroopas praegugi olukord, kus paljudel tuleb sõja eest varju otsida. Näituse teine osa tutvustab Tartus elavate Ukraina kunstnike (Viktoria Berezina, Anna Ryazanova jt) lugusid ja loomingut. Nii Geislingeni eestlaste kui ka Eesti ukrainlaste looming annab võimaluse arutleda kunsti tähenduse üle ajal, mil ollakse sattunud võõrasse kultuuriruumi ja kodumaa on sõjas.
[1] Kaalu Kirme, Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis 1941–1944. Tallinn: Kunst, 2007, lk 267.
[2] Ferdinand Kool, DP Kroonika: Eesti pagulased Saksamaal 1944–1951. Lakewood: Eesti Arhiiv Ühendriikides, 1999, lk 249–250.
[3] Endel Kõks, Viis aastat eesti kunsti Saksamaal. – Tulimuld, nr 1, 1951, lk 67.
[4] Samas, lk 69.
[5] Armin Tuulse, Eesti kunst paguluses. Örebro: Eesti Kujutavkunstnike Keskus, 1954, lk 9–10.
,
Lisa kommentaar