Tõsise läbipõlemise korral on triviaalsed produktiivsusnipid ja positiivne mõtlemine justkui kasvavad kihid teipi üha enam lekkiva toru ümber.
Tüüpilisi vaimset tervist puudutavaid nõuandeid peetakse sageli sobivaks igas olukorras. Jah, töö oma suhtumise kallal aitab, kui stress on laiskuse või perfektsionismi tulemus. Aga kui ei ole?
Bakalaureusetudengina eksisin esimese õppekava ja magistrandina teema valikuga. Mõlemal korral soovitas psühholoog otsida viga endast ja mitte alla anda. Murdusin ikkagi: andsin järele kiusatusele minna lihtsamat teed ja muuta oma valikut. Rõõmsam tuju ja parem õppeedukus õigustasid neid allaandmisi täielikult. Tagantjärele näen selgelt, et esialgu valitud teel jätkamine ei oleks kummalgi korral tulemusi andnud.
Positiivne suhtumine ei aita, kui läbipõlemist põhjustab üle jõu käiv töömaht või ülesannete selline tase, et neid ei oska kogu saadaoleva abiga õieti alustadagi. Püüdlikkus on eduks vajalik, aga mitte piisav. Loevad nii anne kui ka asjaolud.
Vaimsest tervisest rääkimisel on ka poliitiline mõõde
Paljudele meeldib mõelda vaimse tervise eest hoolitsemisest kui millestki alati positiivsest. Räägid psühholoogiga, tuvastad, et su kahtlused ja hirmud ei ole põhjendatud, ja saad niiviisi hakkama ükskõik millise eesmärgiga.
Aga vaimse tervise eest hoolitsemine võib tähendada ka pettumust süsteemis või ebameeldivaid avastusi oma ande kohta. See võib nõuda mõne olulise eesmärgi ohverdamist. Allaandmine ei ole sõna, mida me peaks häbenema või vaimse tervise hinnast rääkides vaiba alla pühkima.
On inimesi, kes näevad arutelu vaimse tervise üle kui ilmingut ühiskonnas levivast hedonismist ja liigsest pehmusest. Mind häirib tüüpilise eneseabiraamatu autori või psühholoogi soovituste juures hoopis vastupidine: positiivse, julgustava sõnumiga võib varjatult kaasas käia karm individualism ning surve võtta sõltumata asjaoludest oma olukorra ja tunnete eest täielik vastutus.
Vaimsest tervisest rääkimisel on vältimatult ka poliitiline mõõde. Olen kogenud, kuidas ettevõte kutsub koondamislaine ajal psühhiaatri pidama loengut sellest, et stress on kinni ainult meie endi suhtumises. Tööandja vaatenurgast on see väga mugav sõnum.
Vaimne tervis ei seisa välismaailmast eraldi. Ülikoolis on tähtis roll näiteks ainekorraldusel ja koormusel, õppejõudude nõudlikkusel ja abivalmidusel. Tõepoolest, igaüks vastutab oma valikute eest, ent ei ole aus eirata süsteemseid tegureid, mida saab mõjutada näiteks instituut või õppejõud.
Individualistlik vaade ütleb, et keegi teine ei saa meie probleemis süüdi olla. Uskumus, et igaüks vastutab täielikult oma motivatsiooni, edu ja heaolu eest, õigustab õppejõudu, kes on tudengite vastu järsk ega viitsi küsimustele vastata.
Õppejõud, kelle rühmatööd söövad terveid nädalavahetusi, saab endalt vastutuse ära lükata seisukohaga, et stressi haldamise oskus on tähtsam kui ettearvatav töögraafik ja regulaarsed puhkepäevad. Aus vaimse tervise teemaline arutelu ülikoolis peaks aga rõhutama hea õpetamistava tähtsust, mitte õigustama tudengivaenulikku lähenemisviisi.
Toksiline positiivsus eraldab meid üksteisest
Toksilise positiivsuse kõige halvem külg on selle kalduvus meid teistest eraldada. Kui sisendame endale, et töö teeb kõik võimalikuks, ja harjume kahtlusi alla suruma, võib see teha vähem kaastundlikuks ka teiste vastu.
Kui ahnitseme ülemäära suuri ülesandeid, uskudes, et stressi on võimalik hallata, saab see „hallatud“ stress pahatihti välja valatud täiesti süütu kõrvalseisja peale. Kui seame alati esikohale oma ambitsioonid ja isikliku ruumi, võime unustada, et sõprus ei ole mänguasi, mille saab kiirel ajal mitmeks kuuks riiulile hoiule panna ja sealt hiljem endises seisukorras välja võtta.
Eelkõige endasse vaatamine aitab mõnel inimesel stressi (ajutiselt) natuke paremini taluda. Aga kõik, mis muudab meid ükskõiksemaks ja tundetumaks, maksab lõpuks kätte ka vaimsele tervisele. Minu kõige suurem kahetsus ülikooliajast ei puuduta mitte eksimist esimese õppekava valikul ega isegi mitte akadeemilise karjääri ebaõnnestumist. Kõige rohkem kahetsen neid hetki, mil keeldusin õigel ajal tagasihoidlikumat eesmärki valimast ja olin stressi tõttu kehv sõber.
Vaimne tervis on tähtis. Aga mis oleks, kui me ei mõtleks sellest kui välismaailmast sõltumatust nähtusest, vaid peaksime meeles, et enesetunne sõltub asjaoludest ja valikutest, millega me end ümbritsevat kujundame?
Mis oleks, kui üliõpilane julgeks õppejõult nõuda paremat ainekorraldust ja selgemaid juhiseid? Mis oleks, kui tunnistaksime, et läbipõlenud tudeng ei vaja stressihaldamiskoolitust, vaid sisulist abi õppetööga ning eriala- ja olukorrateadlikke nõuandeid jätkamise mõttekuse teemal?
Mis oleks, kui meie esimene reaktsioon raskustele oleks toetuda sõbrale, mitte usaldada pimesi võõra inimese nõu? Mis oleks, kui stressi maandamise asemel austaksime oma viha ning kasutaksime seda solidaarsuse ja aktivismi kütusena? Igal juhul ei saa need lahendused toimida halvemini kui need, mida tavaliselt soovitatakse.
Lisa kommentaar